segmenteerida kahte või enamasse gruppi, millest igaühel on unikaalne nõudlus. Mõnedes segmentides võib hinnatundlikkus olla märksa madalam kui teistes. Ettevõte võib olla kindlaks teinud, et ühelt segmendilt kõrgemat hinda küsides on kokkuvõttes kasum kõrgem kui kõigile segmentidele ühesuguse hinnaga müües. Sellise hinnakujunudse kasutamisel peab ettevõte olema kindel, et ei teki ostude ülevoolu odavama hinna segmendist kallimasse hinnasegmenti. Turud peavad jääma eraldatuks. Näited: äri- ja turismiklassi lennupiletid, äri- ja elurajoonide telefoniteenused, mitmesugused soodustused pensionäridele. Hinna diskrimineerimise tüübid ei ole vastastikku välistavad. Firma võib varieerida hindu asukoha järgi, kuid pakkuda ka koguselist hinnasoodustust. Näiteks kasutavad lennufirmad väga erinevaid hinna diskrimineerimise tüüpe: - Koguselised hinnasoodustused hulgimüüjatele, konsolideerijatele ja reisioperaatoritele.
D tarbijate struktuur ja hoiakud D konkurentide struktuur, hoiakud ja kvaliteet D vahetuskursid D suurte hinnaerinevuste korral nn. "halli turu" olemasolu. Hinna diferentseerimise teooria eristab kolme erinevat astet hindade diferentseerimisel: D I aste - igale tarbijale kehtestatakse individuaalne maksimumhind (a'la idamaa turg) D II aste - kehtestatakse erinevad hinnaklassid, kusjuures tarbija saab ise otsustada, millisesse hinnasegmenti ta soovib kuuluda (erineva hinnaga tooted/teenused) D III aste - igale segmendile kehtestatakse isoleeritud-optimaalne hind. Tarbijal ei ole võimalik või on väga raske segmenti vahetada. Hinna määramise meetodid. Olenemata sellest, millist esmast (kõrgete, keskmiste, madalate hindade strateegia) hinnastrateegiat rakendatakse on võimalik eristada kahte hinna määramise meetodit: D kulukeskne meetod - hinna määramise aluseks kulud. Kulukesksed hinnakujundusmeetodid:
annaabi.ee 
