suurelt faktide kogumilt, vaid üheltainsalt faktilt. See annab tunnistust sellest, et faktid on teaduses mitte induktiivse üldistuse ja põhjendamise baas, vaid üksnes ajend üldise väite esitamiseks. Iseenesest pole tähtis faktide hulk, millest lähtudes teooria luuakse – teooria tõestamiseks on neid igal juhul ebapiisavalt. Induktivismi ekslikkus tulenebki püüdlusest anda meie teooriatele vaatluste ja eksperimentidega lõplik tõestus. See ei ole Popperi hinnanagul võimalik. Teooriad jäävad alati lõplikult tõestamata, suure riskiga esitatud oletusteks. Fakte ja vaatlusi tuleks tema soovituse kohaselt kasutada teaduses mitte niivõrd tõestamiseks, kui teooriate kontrollimiseks ja kummutamiseks – falsifikatsiooni baasi, mitte induktsiooni baasina. Milline on siis Popperi järgi tunnetuse meetod tegelikult? Tunnetav subjekt ei ole tema veendumuse kohaselt maailmaga vastakuti seisev tabula rasa, millele maailm oma portree joonistab
valdkondade tajumused ja üks neist pole vähem taju kui teine. Samuti ei saa varasemat taju hilisemaga kummutada, kuna nad on eelpool toodud põhjendusel võrdse kaaluga. Seesama kehtib ka katsete puhul kummutada ühe vaatleja taju teise vaatleja tajuga – ka see ei ole võimalik, kuna kõik tajud on võrdse kaaluga. Samuti ei saa tajusi kummutada aru, kuna aru enda mõisted pärinevad Epikurose järgi kõik tajudest. Nii jääb Epikurose hinnanagul ainul kaks valikut: kas loobuda tunnetusest taju kaudu – mis Epikurose eelduste alusel tähendaks üldse teadmisepüüdlemisest loobumist – või aktsepteerida kõiki tajusid tõestena. Skeptikud, kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise. Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud
annaabi.ee 
