1992. aastal, kavandades ÜPP reformi, pidi Euroopa Komisjon tegelema trukturaalse kahesuse ning keskkonna hävitamise leevendamisega, mis olid muutunud Euroopa põllumajandust isloomustavateks. Lahenduseks oli põllumajanduspoliitika ,,keskkonnastamine". Selle konkreetseks tulemuseks oli, et tootmisel vähendati rahastamist ning samal ajal tuli toetada neid, kes ei suutnud konkurentsis püsida. Rakendatud on kolme põllumajanduse rahastamise vähendamist. Need tuginevad hinnamehhanismile, piirates toodangu mahtu ja asetades piirangud põllumajanduslikele sisenditele. Seega kombineeriti maksu- ja keskkonnareformid. Samas on väidetud, et agro-keskkonnakavade rahastamine, nagu näiteks Maapiirkondade Keskkonnakaitse Programm säilistab tekkinud lõhet ,,arengu" ning ,,mitte-arengu" põllumeeste vahel, mis on iselooustanud EL põllumajanduspoliitikad selle loomisest alates. Euroopa Säästva Põllumajanduse Mudel (EMA)
olla „objektiivne“, kuidas asjad reaalselt praktikas on Normatiivne majandusteadus – põhineb subjektiivsetel väärtuste, analüüsib, kuidas poliitikad meie väärtustele vastavad, otsib „mis on soovitav? Ja kuidas seda saavutada“, kuidas asjad peaksid olema Kõik, mis seostub riigi rahandusega on normatiivne, ehk näitab kuidas asjad peaksid olema. Turg tagab ideaalsetel tingimustel efektiivsuse tänu hinnamehhanismile. Joonis 1 Nõudluse kõver näitab, millist kasu saab tarbija igast täiendavast ühikust hüvisest. Piirkasu on langev igast täiendavast ühikust saadav kasu on kahanev. Otsustades, kui palju nõuda, nõuavad tarbijad sellise koguse, mille puhul saadav piirkasu võrdub hinnaga, mida tarbija hüvise eest maksma peab MB=p. Joonis 2 Pakkumise kõver näitab, kui palju maksab iga täiendava ühiku hüvise tootmine (ehk tootmise piirkulu)
annaabi.ee 
