Et hõbedat leidub ehedalt harva siis peeti teda esialgu kullast kallimaks. Ka Egiptuses oli hõbe 3. aastatuhandel e.m.a väga kallis. Ta muutus odavamaks alles 6. sajandil e.m.a., kui hõbedat hakati tootma hõbeda plii maakidest. Plinius Vanem kirjutab, et plii ja hõbe eraldatakse teineteisest tiiglis, kuhu juhitakse õhku, mille mõjul sulaplii oksüdeerub, hõbe jääb aga muutumatuks. Hõbeda hinnalisusele viitab ka see, et muistses Egiptuses nimetatu teda valgeks kullaks. Teatavasti Egiptuse territooriumil hõbedat ei olnud. Ringluseski oli seda harva a väga tühises koguses. Näiteks Egiptuse Vana riigi 4. dünastia ühe rikka valitsejanna hauast avastati paljude kuldesemete seas vaid paar hõbeehet. Ka rikka vaarao Tutanchamoni hauapanuste hulgas oli vaid üksikuid hõbeesemeid. Hõbeda haruldus kajastus tema hinnaski: Egiptuses olid umbes aastal 3000 e.m.a. hõbe ja meteoriitraud
Omaette hinnaliseks tarbematerjaliks loeti juurpuid. Juurpuuks nimetati seda osa puust, kus tüvi läks enam-vähem täisnurga all üle juureks. Sellist looduslikult kõverdunud detaili oli loodusest võrdlemisi raske leida, kuid seda vajati mitmete oluliste tarbeesemete valmistamiseks. Näiteks kuuse juurpuudest valmistati adrakurgi, reejalaste kõveraid osi, väravate ja uste põõnu, paadikaari, linalõuguteid, kalapüügiriista nimega kuuritsa, sarikakookudeks jne. Kuuse juurpuu erilisele hinnalisusele osutab juba see, et sellel oli meie keele murretes oma eriline nimi. Näiteks Pärnumaal nimetati kuuse juurpuud kambakaks, lõuna-eesti murretes juguks. Kase juurpuid peeti väga väärtuslikuks selletõttu, et nendest sai teha hobuse range. Rangipuude leidmise muutis eriti keeruliseks see, et selleks oli vaja kokku saada kaks omavahel täpselt sobituvat ja sümmeetrilist juurpuud. Puude okste kasutamine vanarahva poolt oli äärmiselt mitmekesine. Eriti mitmekülgselt pruugiti kase oksi
annaabi.ee 
