Ekspressionistlikke draamasid kirjutasid ka Ernst Toller ja Georg Kaiser. Kaiseri triloogia ,,Korall", ,,Gaas I" ja ,,Gaas II" näitab, millist ohtu kätkevad endas kasupüüdlik mõtteviis ja hingetu tehnitsismi võidutsemine humanistlike ideaalide üle. Inimkonna meelemuutuse suhtes on Kaiser üpris pessimistlik- ta lõpetab triloogia apokalüptilise gaasiplahvatusega. Tolleri näidendites ,,Massinimene" ja ,,Hinkemann" on inimene vastamisi kaasaja ebardliku ühiskonnaga. XX sajandi esimestel kümnenditel loodi valitsevale kommertsteatrile vastukaaluks arvukalt poolharrastuslikke väiketeatreid, mis järgisid kunstilisi eesmärke ja tõid lavale Euroopa väärtdramaturgiat ja noorte ameerika autorite teoseid. Ühes niisuguses teatris algas Eugene O'Neilli teatritee. Ta pani aluse moodsale USA näitekirjandusele ning jõudis esimese ameerika autorina maailmalavale
hiljem mässude tõttu vanglas. Oli patsifist, sõjavastane. Kui natsid tulid võimule ta keelustati, teosed põletati ja ta emigreerus USA-sse. Läks New Yorkis vabasurma. Näidendid ekspressionismile tüüpilised. Keskmes on noor tegelaskuju, kes loob uut ühiskonnakorda. Masinlikkus, tehnika ülistamine, indiviid vs mass. Oluline ,,Hoplaa, me elame!" 1927. Revüü Weimari-aegsest Saksamaast. Looming otseselt poliitiline. ,,Mass-inimene" 1919 1920. ,,Masinahävitajad" 1922, ,,Hinkemann" 1923. Uue-ihalus. 69) (Nikolai Jevreinov) Antirealist. Prantsuse-vene perekonnast. Esimese näidendi kirjutas 7- aastaselt; teismelisena esines klounina. Peterburis töötas ka koos Komsserzevski perekonnaga. Teatraalsus tema järgi inimkonna ürginstinkt. Teater on mõeldud loodust järele aimama. Teatris nägi universaalset eksistentsi sümbolit. Kuulsaim essee 1908 ,,Teatraalsuse apoloogia". Sarnaselt