puhumine. · Eestlastel, liivlastel ja vadjalastel on hing tähendanud ka inimest- "Kodus ei olnud ühtegi hingelist"; Lõuna-Eestis on tehtud isegi vahet sellel, et "inimesel on hing, tõpral (loomal) on toss". · Surma korral arvati, et: - hing lahkub kehast (suremine = hingusele minek; hinge heitma, tossu välja laskma; suure väega inimese surma korral (N:nõia) tekib suur tuulehoog (hingetuul). - surnu hing siirdub putukaisse (=siirdhing)- N: hingeloomad- ämblikud ja sipelgad või jätkab surnu hing elu uues kodus- hauas, hiies ,kalmistus (Hiis / hiiela = surnute kodu; paralleelnimetusena on kasutatud ka manala ja toonela). · Usuti hauatagusesse ellu; seda tõendavad ka: - matusekombed- hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne).
Tunti arste "puhujaid", kes oma hingejõu pealepuhumisega ravisid haigeid. Tänini puhutakse lapse haiget saanud valutavale kohale peale. Sõna "hing" tähendab ka inimest üldse. Öeldakse näiteks siin pole ühtegi hingelist. Ka suremist nimetatakse "hinge heitmiseks" või "hingusele minekuks", mis osutab kehast lahkuvale hingele surma hetkel. Hing lahkub just viimse hingetõmbusega. Tuulehooski nähakse hingede liikumist. Suure elujõuga inimese surma puhul tekib suur tuulehoog ehk hingetuul. Nõia surma korral võib tekkida tuisk, torm, maru. Harva kui tuulispasana liiguvad surnute hinged, tavaliselt liigub tuulispasana just elava inimese hing halbadel eesmärkidel. Et teda kahjutuks teha ehk takistada, siis visatakse tuulispaska mõne terariistaga, lüüakse jms. Nimi Olendi ja selle nime vahel on salapärane side, nimi sisaldab midagi olendist endast tema hingejõust. Oma nime juures vandumine tähendas oma hinge äraandmist või sidumist teatud kohusega.
annaabi.ee 
