aastal Firenzes krahv Jacopo Corsi majas. Muusika autoriks oli Jacopo Peri. See teos ei ole säilinud. Alles on aga Peri teine ooper "Eurydike", mis kanti ette Firenzes õukondlikul pulmapeol 1600. aastal. Nende ooperite laulmisstiiliks on kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv, mida saatis peamiselt vaid paljude erinevate harmooniapillidega basso continio rühm (1). Oluline komponent nende tööde juures oli retsitatiiv. Peri olevat jälginud erinevatesmeeleo ludes, hingeseisundites olevate inimeste kõnet, otsis laulu, mis oleks laulmise jakõnelemise vahepealne. Muud vahendid emotsioone võimendama (ootamatud kromatismid, helistikemuutused jne) olid võetud hilisrenessansi madrigalist (Marenzio,Gesualdo, Monteverdi) (1). Varane ooper erineb olulisel märal intermeediumist. Siin on tähelepanu keskmes dramaatiline lugu. Kogu etendus on muusikaline. Lauldakse uues maneeris retsitatiivselt.
usukombestikus ja rituaalides. 49. Õpetuse arhetüüpidest rajas sveitsi psühholoog Carl Gustav Jung. 50. Termini arhitekstuaalsus võttis kasutusele prantslane Gerer Genette. 51. Näited arhitekstuaalsuse kohta: süzees pikk kodutee (odüsseia), Olovernese pea toomine, kättemaks pealkirjas ,,Noore Wertheri kannatused", ,,Doktor Faustus" detailides põrgu väravad esemetes graal, õun, karikas tegelastüüpides kangelane, saatan, lollike hingeseisundites paaria (põlatu), unistamine, igatsus ja üksildus eksistentsis armastuse, õnne, oma koha otsimine müütilisest ajaloost ja piiblist pattulangemine, paradiis, viimnepäev paikadest Arkaadia, Utoopia, põrgu 52. ,,Fausti" arhetüübid: Margareta vanglas kui Shakespeare'i hullunud Ophelia, Mefistofeles saatana arhetüüp, don Juani arhetüüp Margarete vallutamisel, lepingu motiiv, olemise
annaabi.ee 
