tunneme. Kuid ometigi on just muinasusk see, mis kujundas kõik meile tänepäeval tuttavliku. Hing oli muinasusundis üks olulisimaid asju inimese elus, kuna hinges peitus inimese olemus ning just hing oli see, mis andis talle elu. Kui hing kehast jäädavalt lahkus, siis tähendas see inimese surma. Praeguseks ajaks on säilinud samasugune arusaam. Mitte kõik, aga enamik inimesi räägivad tihti oma hingeelust, hingemaailmast, hingelisest seisundist ja üleüldse oma hingest kui oma olemusest. Samuti arvavad paljud, et kui nad surevad, siis nende hing lahkub kehast ja siirdub, kas uude kehasse või läheb mõnda teise ilma nagu näiteks Paradiisi, Põrgusse, Nirvaanasse või siis võib see jääda ka elavate keskele kui see pole rahu leidnud. Looduse puhul on tänapäeval teadlased andnud kõikvõimalikke seletusi erinevate nähtuste kohta, mis millest tingitud on
Teadvustades müügistrateegiaid, teeb ta enesest kui autorist teadlikult kauba, moodsa müüdi. Tiit Hennoste kirjutab pettumustundega uuematest Undi teostest, et need on "pigem kellopeli apelsiinit, väga kergesti analüüsitavad, selged ja lihtsad illustratsioonid. Lugedes neid ilma alloleva teooriata tunduvad nad igavad ja tühjad, tekitades raskesti sõnastatava postmodernistliku pilgu efekti... Unt ise liikus järjest enam ära... Esiteks ikka edasi juba varem alustatud suunas, mis viis hingemaailmast kirjanduse sisse, kirjutama pastisse, nautima omaenese verbaalset osavust, tegema romaani kirjutamise vaevadest (Öös on asju) ja ümber kirjutama Kollast kassi... Ja teiseks: Eestist ära, postmodernse Euroopa/maailma psühhograafiasse ja sotsiograafiasse. See maailma aga erines/erineb oluliselt siinsest. Selles maailmas ei lase lugeja ennast enam piinata, sest miski pakutav pole nii tähtis, et sellest saaks elu ja surma küsimus. Elu ja surm on meediasündmused, Oswiecimi asemele on
annaabi.ee 
