Anna meilegi niisugused oma raskuse all kummarduvad pead, nagu on teraviljadel, või luba meil siis kasvada kusagil mujal, et me ei näeks inimeste põlglikke pilke." Jumalanna vastas oma armsatele lilledele: "Ei mu kallid lapsed, mitte selleks pole ma teid pannud sahisevate kõrte sekka, et te inimestele mingit kasu peaksite tooma. Teie ülesanne on palju tähtsam kui te arvate või inimene oletab: te peate olema suure rahva viljakõrte hingekarjaseks. Seepärast ei pea teie nii nagu kõrred kohisema ning kummardama oma raskeid päid maa poole, vaid vastupidi te peate vabalt ja lõbusalt õitsema ning vaikse rõõmu ja vankumatu sümbolina vaatama otse üles, igavesti sinise taeva, jumalate asupaiga poole. Seepärast on teile antud ka sinine preestrirüü. Ja olgu teil kannatust kui saabub viljakoristuse aeg, lõigatakse kõrred maha ja siis äratate teie kõikide tähelepanu
olla. Aga õhtusöök oli läbi -- see oli esimene, mis Vainukägu talle ütles, kui ta küsis, et kus ta küll käinud. Aga Indrek polnud kuski käinud, mitte kuski, tal oli ainult külm, hirmus külm ja tahtis magada. ,,Lao mulle riideid peale," ütles ta Vainukäole, kui ta oli juba sängis, ,,lao mulle kõik peale, mis kätte saad, külm võtab mu muidu ära." Ja vaga Vainukägu laduski. Aga ta tegi rohkemgi, sest jumal oli andnud talle nõukad meeled. Jumal oli andnud talle tahtmuse saada hingekarjaseks ja oli ka andnud talle taibu, et mõista: hinge võib karjatada ainult keha kaudu; hinge võib karjatada pükstepressimisega samuti kui palvelugemisegagi, veel pareminigi. Sellepärast ei pannud ta testamendile ja lauluraamatule viimasel ajal kuigi suurt rõhku, aga püksiviigi eest hoolitses ta endist viisi. Kui nüüd Indrek nii väga oma külma kaebas, siis jooksis ta kohe lähedasse apteeki ja tuli sealt mingisuguste pulbritega tagasi
annaabi.ee 
