nad peavad olema kõik üks, talaveralased, ja nendele peab kehtima Leóni õigus) IX peatükk Rahvussuhted Ladina-Euroopa piiridel (2): võim ja veri Kirik * Vaimulikud ametid olid tulusad ja tõid kaasa võimu, olles sellega ambitsioonikate inimeste käegakatsutavaks ja ilmseteks eesmärkideks. Kuna kleerikud olid ja kultusliku autoriteedi, moraali ja õpetatused kandjad, olid nende määratleda ka kogukonna või grupi huvid ning nad olid selle eestkõnelejad. Kui kirikuvürstid või hingekarjased olid rahvuselt ja keelelt võõrad, tähendas see huvide väljendusvõimaluste kahanemist ja rahvusliku identiteedi destabiliseerimist. Linnakogukond *keskaegse linnarahvastiku moodustasid immigrandid * Ida-Euroopas oli saksa keel peamiselt linnades ja vürstiõukondades kõneldud keeleks. Rassismi kasv hiliskeskajal * kultuurilise identiteedi asemel oli saanud rahvuse esimeseks kriteeriumiks bioloogiline päritolu ( a 14. saj saksa tsunftidesse saamine)
Eestist põgenenud rahvas oli koosseisult kirju: maainimesed ja linlased, töölised, põllupidajad ja kalurid, teenindajad ja haritlased, mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed, noored ja vanad. Sinna kuulus nii palju väljaõppinud haritlasi, eri kultuurialade esindajaid ja poliitikuid, et nendest saadi uutel kodumaadel Eesti seltside ja muude organisatsioonide asutajad, ajalehtede ja kirjastuste käivitajad, kooliõpetajad, koorijuhid ja koguduste hingekarjased. Eesti luterlikust pastorkonnast põgenesid välismaale umbes pooled, nende seas peapiiskop Johan Kõpp. Pagulaseestlaste suur hulk tagas omakorda asutatud ettevõtmistele ja teenustele kasutajad. “Lühidalt öeldes tekkis väljaspool Eestit küllaltki mitmepalgeline omaette eesti ühiskond, Väiis-Eesti, mille tähtsamaid liikumapanevaid jõude olid idealism, andumus ja jonn” Eestlus paguluses Eesti pagulased lõid maailma eri paigus kiiresti oma
Sageli olid nad viljakad kirjamehed: kooliõpukute autorid, kalendrikirjanikud, ilukirjanikud, usukirjanduse tõlkijad ja autorid. Uues kirjaviisis ilmus Jakob Hurda Piibel 1889. aastal. Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel: Tekkis päevakorrale küsimus, et kelle kirik luteri kirik Baltimaades on või peab olema. Rahvusliku iseteadvuse tõusu tõttu, suurenes koguduseliikmete nõudlikkus pastorite suhtes: leiti, et nad ei tohiks olla kirikhärrad, vaid rahvalähedased hingekarjased. Baltisaksa pastoritele heideti halva rahvakeele oskuse kõrval sageli ette koguduseliikmete üleolevat kohtlemist ja vähest ligimesearmastust, rahaahnust ja koostööd ja lausa vendlust mõisnikega. Peaküsimuseks oli patronaadiõigus. Mitmete arvamuste kohaselt pidi kiriku organisatsioon tuginema demokraatlikult valitud kirikunõukogule kui "seadusandlikule võimule". Pastor oleks pidanud sõltuma kogudusest ja saama temalt rahapalka. 31) Kultuur: (Põhijooned)
annaabi.ee 
