eristamist. Väline kogemus põhineb meie tajudel, mis informeerivad meid tegelikkuses toimuvast, sisemine aga meie psüühilistel protsessidel. Välise ja sisemise kogemuse koosmõjul muutub võimalikuks ka teise inimese mõistmine. Mõistmise abil luuakse suhe teiste subjektidega ja nende kaudu tähenduslike institutsioonidega. Meie tegutsemine algab teise isiku mõistmisest. Suures osas on inimlik õnn tegelikult võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. Kogu filoloogiline ja ajalooline teadus on rajatud eeldusele, et on võimalik seda üksiku indiviidi kaasmõistmist objektiviseerida. See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks. Dilthey rõhutab kunsti rolli hermeneutika kujunemisel
eesmärgiseadeist ja ühisest eluhorisondist, mis ühendab ja piiritleb antud ajastut; sellest piiritlusest tuleneb, et iga epohh on suhteliselt iseendasse suletud ning peab saama iseenda kaudu mõistetud. Kirjanduslik hermeneutika: õpetus märkidest võõra olemise tajumine ja püüd seda mõista Dilthey kõver: mõistmise protsessi hierarhia Meie tegutsemine algab teise isiku mõistmisest. Suures osas on inimlik õnn tegelikult võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. Nach-Fühlen. Kogu filoloogiline ja ajalooline teadus on rajatud eeldusele, et on võimalik seda üksiku indiviidi kaasmõistmist (Nachverständnis) objektiviseerida (Erkennen, zur Objektivität erheben). See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Üksik saab üldiseks. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse
annaabi.ee 
