7 5.2.5. Hingamissageduse mõõtmise metoodika ja hindamine Terje Arula Hingamissagedus on hingamisliigutuste arv ühes minutis. Hingamissagedusel loetakse kas ainult väljahingamised või ainult sissehingamised. Mida noorem on laps, seda kiirem, ebaregulaarsem ja pinnalisem hingamine on. Hingamissagedust tuleb lugeda terve ühe minuti vältel. Hinnata tuleb lisaks hingamissagedusele ka hingamise rütmi, sügavust ja tüüpi. Hingamissageduse lugemine peab olema lapsele nö ”nähtamatu-salajane”, sest teadmine võib muuta hingamissagedust. Seega on oluline lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine. Lapse/lapsevanema rahulikkuse tagamine. Enne protseduuri teostamist peab patsiendi rahuoleku tagama vähemalt 15-20 minutiks. Rahuoleku vajaduse pikkus oleneb otseselt eelnevast füüsilisest koormusest. Vajalikud vahendid hingamissageduse mõõtmiseks
kehapiirkondade kohta. Brigaadijuht saab kohe pakkuda ka esmast psühholoogilist abi, patsienti rahustada ja teda järgnevatest päästmiseks ette võetavatest meetmetest teavitada. Patsiendi seisundi esmane hindamine toimub, nagu kirjeldatud peatükis „Sündmuskoha ülevaatus, esmane hinnang ja patsiendi uurimine“. Hingamise esmase kontrolli käigus antakse hinnang hingamisteedele (hammastik, veritsused), hingamissagedusele ja rindkere liikumisele. Kas hingamisteed on vabad ja kas patsient hingab spontaanselt, kas lülisamba kaelaosa tuleks fikseerida. Katsutakse ja hinnatakse karotiid- ja radiaalpulssi (tuntav? sagedus? kvaliteet?). Kontrollitakse kapillaarreaktsiooni ja hinnatakse nahka (tsüanoos, temperatuur, niiskus). Kui hingamisteed on kinni ja/või hingamine on ebapiisav, tuleb otsekohe püüda intubeerida, eelnevalt kaela fikseerides. Eluohtlikud verejooksud tuleb peatada
annaabi.ee 
