Arktika suurim ja võimsam kiskja on jääkaru. Keskmise täiskasvanud isase jääkaru pikkus peast sabani on 2,5 meetrit ja tema mass on ligikaudu 500 kg. Arktika tohutul jääväljal uitab ligikaudu 25000 jääkaru. Osa neist jõuab rännakutel isegi põhjapoolusele. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Isased karud ei maga talveuinakut. Pika talve jooksul, kui Arktika paakjää tungib kaugele lõunasse, jätkavad nad hüljeste küttimist nende hingamisaukude juures. Jääkaru tihe karvastik hoiab sooja isegi kõige karmimates tingimustes. Tihedat aluskarvastikku kaitseb pikk pealiskarvastik. Merevee või sademetega märgudes kleepuvad karvad kokku ja looma ümber tekib vettpidav kaitsekiht. Alusnaha paks rasvakiht kaitseb karu külma eest ja on energeetiliseks varuks, kui karul tuleb üle elada kehvemaid aegu. Pruunkaru Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga.
(Randla 1990, Lk 141) Valgevaal on polaarmerede kõige tavalisem delfiin (beluhha). Üleni valge, kuni 6m pikk ja järgnevad tursaparvedele. Vööthülged suudavad 20 min. vee all olla ja järske hingamisauke teha. Morsal on 3 alamliiki – atlandi , laptevite ja Vaikse ookeani morsk. Isastel pikkus küündib 4m-ni ja kaal 1, 5 tonnini ,kihvad on kuni 0,9 m pikad ja kaaluvad kuni 1,8 kg. Kihvade abil ronib ta jäätükile ja purustab 25cm. Jää hingamisaukude tegemiseks ;klaarib arveid ; tõrjub jääkaru ; tükeldab hüljest ; kasvatab noorsugu. Igapäevaseks ülesandeks on kihvadega merepõhja vetikate vahelt merekarpide lahti kiskumine . Morsad sukelduvad kuni 90m sügavusele ja söövad kuni 80 kg merelimuseid päevas. Morsk toitub ühtejärge 2 ööpäeva (48h) ja tukub lesilas mitu päeva. Tśuktśi ja Beringi mere 150 000 morsa tarvis peab meri „ tootma“ 7500 tonni molluskeid päevas.