Aluselisteks oksiidideks nimetatakse metallioksiide, mis vastavad mingile alusele (metalli oksüdatsiooniaste on sama). Ba(OH)2 -> BaO . Osa metallioksiide reageerib veega, osa mitte. Reageerivad aktiivsete metallide oksiidid. Hüdroksiidid jagunevad kuumutamisel aluseks ja veeks. Lagunemisreaktsioonis jaguneb aine kaheks või enamaks aineks, kulgevad enamasti aine kuumutamisel. Kaasneb energia neeldumine. Hüdroksiid (v.a. leelised) -> oksiid + vesi. Cu(OH) 2 -> CuO + H2O. Ühinemisreaktsioonis liituvad omavahel 2 või enam ainet, moodustades uue aine, kaasneb energia eraldumine.
Koos süsiniku ja hapnikuga on vesinik üks tähtsamaid orgaaniliste ainete koostiselemente. Tavatingimustel on vesinik üsna püsiv ja keemiliselt väheaktiivne aine, kõrgemal temperatuuril muutub ta aktiivsemaks. Vesiniku segu õhu, eriti hapnikuga, on aga plahvatusohtlik ja võib plahvatada ka väikseimast sädemest. Segu, mis koosneb kahest mahuosast vesinikust ja ühest mahuosast hapnikust ning annab eriti tugeva plahvatuse, nimetatakse paukgaasiks. Vesiniku ja hapniku ühinemisreaktsioonis tekib vesi. Seda reaktsiooni kasutatakse väga kõrge temperatuuri saamiseks (keevitamine, sulatamine). Kõige puhtamat vesinikku saadakse vee elektrolüüsil (vastupidine toiming vesiniku põlemisele), mil teise saadusena tekib puhas hapnik. Laboris on vesinikku võimalik saada suhteliselt aktiivsete metallide reageerimisel hapetega. Puhas vesi on värvuse, lõhna ja peaaegu maitseta vedelik, mis külmub 0°C ja keeb 100°C juures. Vee tihedus on kõige suurem 4°C juures (1,00 g/cm³)
annaabi.ee 
