Campell (1990) tuli välja ideega, et eneseselg on püsiv isiksuseomadus, mille poolest võib üks inimene teisest erineda. Uurides üldise enesehinnangu seoseid teiste minakontseptsiooni aspektidega, leidsid Pullmann ja Allik (2000) olulise seose indiviidi eneseselgusega, mis on käsitletav määrana, kuivõrd inimeste enesekohased uskumused on selgelt ja kindlalt defineeritud ning ajaliselt püsivad. Teisisõnu võib väita, et ennast positiivsemalt hindavatel inimestel on selgem ja stabiilsem arusaam iseendast, võrreldes madalama enesehinnanguga inimestega. 4 Enesehinnang ja isiksus Isiksuse baasomadused mõjutavad nii inimeste käitumuslikke tendentse kui ka afektiivseid tundeid selle kohta, milliseks inimene ennast peab. Vaatamata enesehinnangu konstrukti populaarsusele ning sellele, et isiksusepsühholoogia raames on laialdaselt uuritud, kuhu
1.1.2. MADAL ENESEHINNANG Madala enesehinnanguga isik seevastu tunneb, et tema sisemine mina on nõrk, küündimatu, alaväärtuslik või mis tahes moel puudulik. Talle teeb muret kindlusetus ja ta kahtleb endas, tema arvamused enda kohta on sageli ebasoosivad ja kriitilised. Ta pole kindel, kas tal on tõelisi väärtusi, või arvab ta, et tal pole õigust elult head loota.(1) 1.1.3. ÜLIKÕRGE ENESEHINNANG End liiga kõrgelt hindavatel inimestel kaob kriitikameel enda suhtes, nad kritiseerivad kõike, mida teevad teised, pretendeerivad erilisele positsioonile kollektiivis. Neid ei köida niivõrd reaalne tegevus, kuivõrd soov silma paista, teisi käsutada ja kiitusi saada.(3) Need on muidugi enesehinnangu skaala otspunktid. 1.2. KÄITUMINE Käitumine tähendab bioloogiliselt indiviidi nähtavaid toiminguid. Need võivad olla spontaansed või seotud reageeringutega stiimuleile
annaabi.ee 
