ei tee. Ja on valmis selleks ohverdama ja loobuma paljust hoops väärtuslikumast. Kaotatakse head suhted oluliste inimestega, sõbrad, vahel isegi pered. Ei pöörata tähelepanu ja ei pühenduta sellele, mis inimest tõeliselt toetab ja õnnelikuks teeb. Arvatakse, et õnn on kusagil välljaspool, mingites asjades ja saavutustes. Sõlmitakse niiöelda leping satanaga, kus loobutakse saabuva õnne illusioonis oma olemasolevatest hindamatutest rahas mõõdetamatutest varadest. Alles siis, kui nad kaotatakse see, mida peeti tarbetuks, iseenesestmõistetvaks, mis neil lihtsalt loomulikul viisil olemas oli, saadakse aru, milline väärtus sellel oli. Ja siis, kui on veel võimalus, püütakse tagasi saada seda, mis sul juba oli niigi olemas ja millest millegi enama lootuses loobuti. Hea on see, et kui on süda siiski õiges kohas, kui on süütut meelt ja usku, sõpru ning meelekindlust, Siis seljatatakse ka saatan kogu tema lepinguga.
Rahvahääletusel nägi Vilde demokraatliku rinde kaotust, kuid mitte enam selle kaugemaid tagajärgi. Kirjaniku tervsi oli pidevalt halvenenud. Sügistalvel oli ta küll veel päris reibas ja lootis teoksil oleva romaaniga lõpuni jõuda. Nii tabas üldsust 26. detsembril 1933. aastal ootamatult teade kirjaniku surmast, mille põhjuseks oli südametromboos. Sügav lein oli üldine. Ajakirjandus pühendas arvukaid järelehüüdeid vaimukangelasele, milles kõneldi lahkunu hindamatutest teenetest. 30. detsembril maeti Vilde suurte rahvahulkade osavõtul Metsakalmistule. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 247-249) ,,Külmale maale" 1896. aastal ilmus Vildelt romaan ,,Külmale maale". Selle teose olemuse lahtimõtestamiseks on Vilde hiljem mitmel korral sõna võtnud, iseloomustades romaani kui esimest katset Eesti kirjanduses käsitleda järjekindlalt sotsiaalseid probleeme ja proletaarset miljööd
annaabi.ee 
