Tarimi orust. [3] KOKKUVÕTE Sven Hedini peamiseks eesmärgiks ekspeditisoonidel oli maadeavastamine ja kaardistamine. Eriti suurt tähtsust omavad tema uurimised Sise-Aasia aladel. Ta teeneks on Aasia kaardi viimaste tundmatute alade - Pamiiri, Taklamakani kõrbe, Tiibeti, iidse Siiditee ja Himaalajade detailne kaardistamine. Hedin oli esimene teadlane, kes avastas, et Himaalajad on eraldiseisvad mäeahelikud. [5] Hedin uuris süstemaatiliselt Sise-Aasia järvi ning tegi selles piirkonnas aastate pikkusi klimatoloogilisi vaatlusi. [3] Kõik tema ekspeditsioonid on äratanud suurt huvi väga mitmesuguste teadusharude esindajate seas ja ergutanud üha uusi uurijaid Sise-Aasia saladuste avastamisele. Tema ülestähendused olid tõukeks sihtasutuste loomisele, et täpselt kaardistada Kesk-Aasia. [3] Ta pole aga oma uurimistöö loorbereid
Antarktika ümber erilise kaitsva barjääri, mis eraldab keerise sisse jääva õhumassi tõhusalt muust atmosfäärist. Keerise sees saavad temperatuurid langeda väga madalale, sest tuuled ei saa tuua enam soojust väiksematelt laiuskraadidelt polaarpiirkonda. Ka Arktika ümber moodustub talvel nn polaarkeeris. Kuid selle ulatus on väiksem ja see asub kaugemal põhjapool. Näiteks 1995 aastal oli see umbes 60-ndate laiuskraadide kohal. Kaljumäestik ja Himaalajad põhjustavad aga selles tuulesüsteemis häireid ja soe õhk pääseb Arktika stratosfääri. Arktika stratosfääri temperatuur on talvel ligi kümmekond kraadi soojem kui Antarktikas ja ei lase välja kujuneda püsival polaartüklonit. Osooniaugud on Arktikas tekkinud üle aasta ja seda alates 1981/1982 aasta, talvest. Aga 1990 ja 1991 aasta kevadtalvel esinesid nad K.Eerme(1992) andmeil juba järjestikustel aastatel. Arktiliste väikeste osooniaukude mõju võib ulatuda 20-30 laiuskraadini,
annaabi.ee 
