ihaldusväärseim ja olulisim naine, keda ta tundis. Kui Clerfayt enne pilkavalt arvas, et Lillian on loodud poeetiliste ideaalisega sentimentaalsevõitu mehe jaoks, kellel jagub tema jaoks küllaldaselt aega, siis endale teadmata oli temast saanud mees, kes tahtis olla kõike seda ja veel enamatki. Arvatavasti polnud Clerfayti tunded kunagi väga sügavad. Olnuks nad seda olnud, oleks ta juba alguses hinnanud Lilliani, kui naist. Clerfayt oli pimestatud Lilliani uutest hilpudest ning Pariisi värvilistest tuledest, mis Lilliani hoopis teise valgusesse asetasid. Tegelik muutus Lillianis toimus alles hiljemal perioodil. Niisiis armus Clerfayt nähtavasse illusiooni. Kuid see oli talle õnnistuseks. Kordki elus sai ta tunda seda kutsikaarmastust, mida ta oli alati pilganud. Ta elu enne oma kahetsusväärset surma muutus veidigi tähendusrikkamaks. Lillian seevastu oli naine, kes tegi enne oma surma läbi tõelise muutuse. Seda oma hinges
kust te ometi sellise kleidi olete võtnud! See oleks nagu minu vanaema oma, oo jaa, selliseid kannavad tänapäeval veel ainult väga vanad inimesed! Ja pealegi on ta must nagu surirüü! Luise, ma keelan teil selliste õuduste kandmise!“ Siis oligi Luise oma tuppa tormanud, voodile kummuli viskunud ja ohjeldamatult nutnud häbist ja kadedusest, sest ta oli ka ise märganud, kui palju kaunimad on noore preili rõivad vana parunessi tagant näpatud hilpudest.“(lk. 69-70) Nagu teised külaelanikud oli ka Luise ahne „Kuid siis oli talle tulnud parem mõte – siit mõisast pole küll enam võimalik endale uusi riideid hankida, aga kes keelab tal võtta võlupudru abil ette retki teistesse parunimajadesse ning tuustida sealsetes riidekappides? Luise otsustas seda kindlasti teha, ning käis nüüd ringi seda mõtet haududes ja kujutledes, kuidas ta hangib endale uued, imeilusad ja
annaabi.ee 
