Lugu rääkis poiste kambast , kes tõmbasid tänaval möödakäiatel mütse peast ära. Ühesõnaga tegemist oli sulikambaga. Tegemis oli ajaga, kus midagi polnud saada. Defitsiit oli sõnade sõna. Kellele sugulane välismaalt paki saatis-võis päris õnnelik olla. Eriti kui olid noor ja tahtsid mõne parema või popima hilbu saada. Mood on ju alati olnud ja ega see halasta. Seepärast tekkis ka palju vargaid, kellel polnud võimalusi uhketeks hilpudeks. Vajus kamp ümber ja tõmmati jõuga uued firmateksad jalast ning visati mingid vanad sääretorud asemele. Mõeldes loole tagantjärele saan ma alles nüüd aru milline see aeg oli. Kui vaadata, siis meie ,,tänapäeva noored" elame täitsa kuldajastul, kus kõik on saada ja piirid lahti. On ikka imede ime küll see Nõukogude aeg! Üldkokkuvõttes oli raamat väga põnevalt kirjutatud. Lähtudes inimeste tõsielu faktidelt. Kirjastiil oli väga lihtne ja mõte arusaadav
’’-Anna Haava.
Mulle jäi see tsitaat silma sellega, et kui nooreestlased kuulutasid välja loosungi: ,,Olgem
eestlased, kuid saagem eurooplasteks’’, leidis see väga palju kõlapinda essti kodanluse hulgas,
kes hakkasid fantaseerima eesti kunsti ,,Euroopasse viimisest’’. Anna Haava naeris selle
loosungi välja luuletusega ,,<
annaabi.ee 
