Rahvaprimustega liitub kige tihedamalt muistend "Emaje snd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emaje kaevata kuninga vastuvtmiseks, kes loomade le valitseks. Muistendis on esile tstetud loomade ja lindude tkust je kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele tlistele aukuue, ninakat vhki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sndsusetu kitumise eest. Kige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hmarik". Rahvasuu kneleb, et koit ja eha jaanipeva paiku lhikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele ktt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo. Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles
sügavas, hunt kaapis, karu kandis ja ka teised töötasid. Jõe valmissaamisel kiitis vanaisa igat töölist. Mutt ja karu olid üleni porised ning vanaisa otsustas, et see peab neile aurüüna selga jääma. Hundile jäi must koon ja mustad jalad. Kahjuks ei olnud vanaisa märganud üleni porist vähki ning arvas, et too magab. Selle peale pahandas vähk temaga ja sai selle eest endale silmad selja taha. Vanaisa märkab üht hilpharakat oksalt oksale lendamas ja eputamas. Talle ei meeldinud, et too linnuke oli tööle käega löönud, et mitte oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha. Vanaisa otsustas talle karistuseks mustad püksid anda ja jõest joomise keelata, ta sai juua vaid lehtedelt veepiisku. Oma laulu sai see lind ainult siis laulda, kui teised loomad varjule pugesid äikese eest. Jõesäng sai valmis ja vanaisa kallas kuldkausist vee sinna sisse, elustas seda oma
"Endla järv ja Juta" "Vanemuise lahkumine" Need muistendid ilmusid esmakordselt ÕES-i toimetustes 1840 -1852 . Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest. Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo. Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles
tublisti töötanud, sinule peavad ka must koon ja mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Muidu on ta ikka agar mees ja tal on palju käsi; kas ta magab?" Vähk oli just mudast välja roninud ja pahandas, et Vanaisa polnud teda märganud; ta hüüdis omas meelepahas: "Vanamees, kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Nad on sul vist selja taga." - "Sina ninatark, " oli vastus, "siitpeale peavad su omad silmad selja taga olema." Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha, kui eputada?" - "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, - mis sa ise selle kohta ütleksid?" - "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa oma janu
annaabi.ee 
