Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma panija ja liikumiseshoidja ise ka oma liikumise milleltki saama. Selline liikuvate asjade ja nende liikumapanijate ahel kas läheb lõpmatusse või pidi leiduma esimene liikumapanija, mis kas annab ka iseendale liikumise (nii arvas Platon) või on ise liikumatu (nii arvas Aristoteles). Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311). Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa liikumapanijate ahel minna, niisiis pidi leiduma üks algus (arche), kust kõik tekkinu pärit on. Too arche ise ei saanud olla millestki tekkinud, sest kui ta oleks millestki tekkinud, siis ei oleks ta algus. See arche pidi olema aga mitte üksnes mittetekkinud, vaid ka hävimatu, sest kui ta häviks, siis ei saanuks enam mitte miski tekkida
epistemoloogia ja eetika on ettevalmistuseks poliitilisele õpetusele. Platon ei rahuldu selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega, vaid kujundab oma poliitilisele õpetusele välja soliidse õigustusaluse. Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema õpetus olevast. Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks”
annaabi.ee 
