laisklemisega. Sõdurite jaoks oli see paradiis. Kui neile antakse käsk tagasi pöörduda, saadetakse nad evakueerima üht asulat. Selle käigus saavad nii Albert kui ka Paul vigastada. Nad saadetakse sanitaarrongiga ära. Alberti palaviku tõttu tõstetakse nad maha katoliiklikus hospidalis. Peale tervenemist saab Paul kosumispuhkust ning sõidab tagasi rügementi. Sõda muutub sõdurite jaoks veelgi talumatuks, langenuid on palju. Ühel hilissuvisel päeval saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp
laisklemisega. Sõdurite jaoks oli see paradiis. Kui neile antakse käsk tagasi pöörduda, saadetakse nad evakueerima üht asulat. Selle käigus saavad nii Albert kui ka Paul vigastada. Nad saadetakse sanitaarrongiga ära. Alberti palaviku tõttu tõstetakse nad maha katoliiklikus hospidalis. Peale tervenemist saab Paul kosumispuhkust ning sõidab tagasi rügementi. Sõda muutub sõdurite jaoks veelgi talumatuks, langenuid on palju. Ühel hilissuvisel päeval saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp
Aliide maailm on kitsas, alatu ja hoolimatu, naisena paneb ta kõik panused meestele, sealjuures olles ise kombekas. Aliide kui naine on müstiline, näiteks on ta valmis õetütart isegi lööma seetõttu, et ta on Ingli ja Hansu tütar. Torkis teda isegi nõelaga. Ingel aga on tõeliselt hea naine, väärikas ja suudab taluda oma saatusekoormat. Üldine: Kui tahta, võib praktiliselt igas detailis leida mõne vihje (Oli vaikne, nagu tühjaks jäävas eesti külas hilissuvisel päeval ikka, naabri kukk kires,muud midagi.) või metafoori (Aliide oli püüdnud kärbest tund aega maha lüüa, aga viimasel oli õnnestunud võita ja nüüd lendas rasvaselt lae all. Aknast välja vaadates Aliide pilk tungis kärbsemustast läbi , keskenduses muruplatsile välgust pooleks läinud kase ees "Lääne sukkpüksid" läikisid porist hoolimata.) Raamat oli ülesehituselt huvitav, lugedes igav ei hakanud. Peatükkidega hüpati ajas edasi ja
ülesandeks rajada mitte ainult kunstikool, vaid ka muuseum. Koolis pidi ta juhendama joonistusõpetust, korraldama näitusi, loenguid ning lisaks valvama ka teatrielu järele. Sellel ajal kui Chagall Moskvas käis täitsi ta ametit Bella. Teine Pariisi periood Pärast Moskvast lahkumist oli Chagalli peamine eesmärk Pariis. Ta oli alati lootnud sinna tagasi pöörduda pärast sõjategevuse lõppu ja see lootus hoidis teda ka ülal kodusõja kõige karmimatel aastatel. 1 septembril 1923, hilissuvisel päeval jõudisid Marc ja Bella Gare de I'Esti. Pärast revolutsioonijärgseid hirmusid, pisaraid ja õudusi tundus Pariis Chagallile juba teist korda päästva rahusadamana, kus puhusid vabaduse tuuled ja võis leida turvalisust nii armastuseks kui ka rahulikuks tööks. Seal tundis Chagall ennast nagu jooksja, kes oli surnud punktist üle saanud, uue jõuga alustas ta õnneaastaid, mis teda kahe maailmasõja vahelisel perioodil ootasid
annaabi.ee 
