Paolo ja Francesca vaimud on 2 himurate ringis oma armupatuse eest. Dante kuulab nende lugu kaastunnega. Romantikute põhienergia kulus „Põrgu” analüüsile ja paljude suurte põrguliste (Francesca da Rimini) „rehabiliteerimisele”, mistõttu hilisemad kommentaatorid neile omakorda ette heidavad, et nad Dantetegelase inimliku kaastunde Danteautori väljendatud moraalsest hukkamõistust kõrgemale tõstavad. Hilisromantikuks peetud 19. sajandi olulisim Itaalia kirjandusajaloolane Francesco de Sanctis rõhutab, et kohtumõistjalikkusest hoolimata seisneb Dante suurus tema mõistvuses, tema võimes kujutada tegelikke inimesi, tegelikke situatsioone, milles inimesed tegutsevad, samuti tema oskuses kujutada klassikalisest mütoloogiast ja kirjandusest tuttavaid stseene nii, et need vallandavad emotsioone. Just seetõttu tulevat Dante klassikuks tunnistada.
Kleist tema kõrval väga tasakaalutu. Äärmuslik subjektivism romantismis ärritas Goethet. 19) E. T. A. Hoffmanni elu ja teatrilooming. 1822 suri. Tajus üpris hilja oma kirjanduslikku kutsumust. Veelgi hiljem tekkis julgus oma teoseid avaldama hakata. Tema esimene novellikogumik ilmus alles 1814 (8 a enne surma). Sel ajal saksa romantikud juba deklameerisid oma kriisi. Tõusu aeg jäi kuhugi sajandi algusesse. Hoffmann ilmub kirjandusareenile kriisi ajal 38 aastasena. Peetakse hilisromantikuks, ealiselt sama vana ,,Jeena" romantikutega. Hiline kirjandusse ilmumine hoidis teda kiire läbipõlemise eest. Enne kirjandusse tulekut oli ta tegutsenud muusikuna, tegeles heliloominguga, pidas seda oma kutsumuseks. On kirjutanud aind ühe näidendi, mis on segane ja pealegi lõpetamata, ,,Printsess Blandhina". Ometi teda peetakse üheks kõige teatraalsemaks autoriks. Tema saigi teatud määral lavastajateatri eelkäijaks, lavastajateatri idee programmeerijaks. Tema mõju Meierholdile