märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine. PKÜ senise tegevuse võib jagada kolmeks: informatsiooni kogumine pool-looduslike koosluste kohta, nende kaitse ja majandamise organiseerimine ning tutvustamine laiemale ringile. PKÜ korraldab igal aastal vähemalt kaks suurt talgut, mille käigus taastatakse mõni pool-looduslik kooslus. Põllupidamise ja karjakasvatuse algus Eestis (Kelti ja Balti põllud). Vanimad koduloomade leiud Eestis on teada hilisneoliitilistest asulakohtadest Kagu-Eestis ja Saaremaal. Sellest perioodist on leitud kultuurkõrreliste õietolmuteri. Arheoloogilised materjalid kinnitavad teraviljakasvatust Pronksiaja lõpul. Nn. Balti- ja Kelti muistsed püsipõllud mitmel pool Põhja-Eestis ja saartel. Esmakordselt leidub Pronksiaja lõpu setetes rukki õietolmu. Rauaajal võeti rukis kasutusele iseseisva põllukultuurina. Eesti ala inimasustuse kujunemine pärast jääaega. Pideva inimasustuse kujunemine Eesti alal kujunes u
Teises peatükis erinevad karjatamisviisid ja karjamaade pinnast. Kolmandaks peatükiks on selgitus, et mis on karjatamiskoormus ja viimases peatükis karjatamise mõjust. Kasutatud materjalideks on raamatud ja internet. 3 1.Karjatamise ajaloost Eestis Eesti alale on tõenäoliselt kõik koduloomaliigid sisse toodud. Üksikuid koduloomade luid on leitud juba Eesti hilisneoliitilistest asulatest- Akalist, Tamulast ja Saaremaalt Loona asulast. Karjakasvatusega hakati Eestis tegelema neoliitikumi lõpul, kui siinsetele aladele rändasid sisse venekirveskultuuri hõimud. Kuna nende puhul on tegemist rändkarjakasvatajatega, ei ole neist maha jäänud ka hästiväljendunud kultuurkihiga asulakohti. Loomaliikidest on esindatud veis, siga, kits ja/või lammas. Kuna sellel perioodil (II at. eKr) kliima jahenes, siis pidurdas see tõenäoliselt karjakasvatuse arengut
annaabi.ee 
