taunitav on juba üle poole tunnine hilinemine, see vajab kindlasti ette teavitamist, aga ka võidakse sellele viltu vaadata. Hispaanlased ei tee tihti tunnisest või koguni paaritunnisest hilinemisest väljagi. Kõigil tuleb vahel ette hilinemist, ka minul. On juhtunud, et olen hilinenud kooli Eestis, mäletan hästi, millist häbi ma siis tundsin, kuigi see oli vaid 5-10 minutit. Häbi iseenda ja teiste ees, sest inimesed suhtuvad hilinemisse, kui millessegi, mis on väga vale. Hispaanias juhtus ükskord nii, et magasin sisse, äratuskell ei töötanud ja kuna ma ise olen õhtune inimene, siis varakult ma lihtsalt ise ilma äratuskellata ei ärka. Seega magasingi sisse. Tööpäev algas pool kaheksa hommikul, aga mina avasin silmad üheksa läbi paar minutit. Ma ise ehmusin tohutult ära, panin ruttu tööriided selga, pesin hambad, panin juuksed patsi ja läksin suure rutuga esimesele korrusele, kus ma töötasin
· Ajalist kokkulepet täidetakse siis, kui selleks on võimalus. · Inimesed on tegevuse juurest kergesti kõrvalejuhitavad. · Aeg pole käegakatsutav, selle kaotamisest ja säästmisest ei räägita. · Ajagraafikuid ja -plaane muudetakse sageli. · Tugev tendents luua eluaegseid suhteid. Polükroonsetes kultuurides peetakse tähtsaks inimsuhteid ja perekonda. Need on kõige olulisemad ning neist lähtudes muudetakse sageli plaane. Ka hilinemisse suhtutakse polükroonses kultuuris palju vabamalt kui monokroomses kultuuris. Kui viimases nõuab kerget vabandamist juba 5-minutiline hilinemine, siis polükroomses kultuuris ei peeta isegi 4560-minutilist hilinemist vabandamist väärivaks. Rääkides monokroonsetest ja polükroonsetest kultuuridest tuleb silmas pidada, et selle all mõeldakse vaid tendentsi. Ka ühe kultuuri sees võib olla mõlema ajakäsitusega inimesi
annaabi.ee 
