perel. Pere keskmine poes Kustas naaseb kuue aastaselt laevareisilt ja püüab sulanduda kohalikku ellu, püüab kala ja kõib hülgejahil. Samas areneb armusuhe lapsepõlvekaaslase Hildega, takistuseks naise abikaasa Alleks. Peale kahte aastat kaotab Kutas oma noorema venna ja peagi ka vanaks jäänud isa. Hoolimata selelst kõigest tahab Kustas lõpuks viia isa alustatud unistuse, nimelt ehitada purjekas. Kustas loobub oma armastusest Hildest ja võtab kaaslaseks surnud venna armastatu Tooni. Selles romaanis selgelt merelt võtmise teema ja hülgejaht väga detailselt kirjeldatud. TEGELASED: Kustas - Ta on suhteliselt iseseisev inimene. Ta suutis kuueks aastaks perest eemale minna ja hiljem naabermaia kolida. Samas jätab ta natuke liiga lapseliku mulje, sest elab nii kaua vanemate kulul, kuigi ta teab, mis olukord kodus valitseb, siis toob ta koju raha aemel hoopis pilli
ometi ei kirjutanud (nagu oleks sellest olenenud, kas ta oleks Alleksile naiseks läinud või mitte). Aegamisi jõudis kätte sügis. Jüril mõlkusid ikka oma paadimõtted peas ja osad puudki juba ära ostetud, kuid ema arvas, et ta saab enne otsa, kui seda uut paati näeb. Siiski oli asi rahades. Kustas hakkas kahetsema, et oli ise laeval olles ostnud uhke pilli. Nüüd oleks selle raha eest saanud aidata isal paati ehitada. Samuti mõtles Kustas aina Veere Hildest. Järgmisel päeval angerjamõrra vaiu üles kiskudes nägigi ta Veere Alleksit, kes pabeross suus Tallinnast tagasi oli tulnud ja sellel ööl oli ta voodis nagu veel enam nõgeseid. Samas läks Tooni kõht aja möödudes ikka suuremaks ja suuremaks. Jõudsid kätte jõulud. Kaarel jupjas korstna ära, isa lubjatas seest, Tooni pesi tuhaveega põrandaid. Lui ja Kustas käisid metsas puid lõikamas ja märkisid ära ka jõulukuuse. Varsti tuli Tursa Simmu, kes aitas
osaliseks vaid usu kaudu, pole vaja selleks preestreid ja teisi kirikutegelasi. Luther ei olnud humanist, ta arvas, et inimkond ei ole enam sama, kui vanasti. Alberto kutsub kogemata Sofiet Hildeks kaks korda. Sofie leiab maast 10 krooni, täpselt bussipileti raha, ning sõidab koju. Uudistes räägitakse, et Norra ÜRO pataljonis Liibanonis on üks major hukkunud, Sofie kardab, et tegu on Hilde isaga. Ta räägib emale Albertost ja kirjadest ja Hermesest, kuid mitte Hildest. Koolis olles saab ta uue kirja Hilde isalt, mis on saadetud päev varem. Sofie teeb plaane jaanipäeval sünnipäevapeo pidamiseks, kuhu ta plaanib ka Alberto kutsuda. Õhtul Hermest jälle Alberto juurde viies leiab Sofie samast kohast, kust eelmine kord 10 krooni leidis, postkaardi. Uus õppetund on barokkajastust, mis algas 17. sajandil. Barokkajastul levis mõtteviis, et tuleb elu nautida (carpe diem), kuid samal ajal ei tohi unustada (memento mori), et üks päev saabub surm
annaabi.ee 
