põhikooli. Isa annab siis selle pojale lugeda ja palub hilisemat arvamust mitte ainult enda teada jätta. Lugu pärines isa koolieast ehk siis paarikümne aasta tagant. Lugu rääkis poiste kambast , kes tõmbasid tänaval möödakäiatel mütse peast ära. Ühesõnaga tegemist oli sulikambaga. Tegemis oli ajaga, kus midagi polnud saada. Defitsiit oli sõnade sõna. Kellele sugulane välismaalt paki saatis-võis päris õnnelik olla. Eriti kui olid noor ja tahtsid mõne parema või popima hilbu saada. Mood on ju alati olnud ja ega see halasta. Seepärast tekkis ka palju vargaid, kellel polnud võimalusi uhketeks hilpudeks. Vajus kamp ümber ja tõmmati jõuga uued firmateksad jalast ning visati mingid vanad sääretorud asemele. Mõeldes loole tagantjärele saan ma alles nüüd aru milline see aeg oli. Kui vaadata, siis meie ,,tänapäeva noored" elame täitsa kuldajastul, kus kõik on saada ja piirid lahti. On ikka imede ime küll see Nõukogude aeg!
Leping sõlmitakse nii, et üks isik teeb pakkumise sõlmida leping teatavatel tingimustel ning teine vastab talle, teatades, et on nõus nendel tingimustel lepingut sõlmima. Pärast võivad nad oma kokkuleppe ka kirja panna või asuda seda kohe täitma. See ei muuda aga enam fakti, et leping on sõlmitud. Lepingu sõlmimiseks tehtav pakkumine peab olema piisavalt konkreetne ja ei tohi olla tingimuslik. Näiteks lause: "Müüks mõne hilbu maha, et peo jaoks raha saada," ei ole pakkumine, sest see ei ole piisavalt konkreetne. Küll aga on selge pakkumine lause: "Ma tahan müüa sulle selle särgi 200 krooni eest." Juriidiliselt on pakkumise ja nõusoleku sisuks isikute tahteavaldus. Lepingu sõlmijad kinnitavad oma selget ja kindlat tahet nimetatud tingimustel leping sõlmida. Teise poole seisukohalt on oluline pakkumise siduvus. Kui isik on teinud teisele ettepaneku