Päris vaesed me selles osas ei ole. Uurimistöö oli väga huvitav, sain palju informatsiooni hiite kohta ja kõigest sellega seonduvast. Palju informatsiooni jäi saamata, sest ilmastik segas väga palju. Inimesed kellega ma rääkimas käisin ei osanud pühadepaikade kohta midagi öelda kuna ei mäletata neid enam. Kellegil pole olnud huvi ka nende vastu, et neid varem uurida. Oleksin tahtnud iga paiga juures ise ära käia, aga ei olnud võimalust. Kindlasti tahan ma veel rohkem teada hiitega seonduvast, sest ma olen teadlik, et pühadepaikade kohta on uut informatsiooni. Selle informatsiooniga pole jõudnud ma veel tutvuda, aga seda teen ma kunagi kindlasti. 18 Kasutatud allikad 1. Eesti Kirjandusmuuseum. 1998. Remmel, M. A.(koost). Hiie ase: Hiis eesti rahvapärimusteses. Mis või kes on hiis? 2. Eisen, M. J. 1996. Teder, Ü.(toimet). Esivanemate ohverdamised: Ohverdamise aeg ja ohvrisaajad. 3. Eisen, M. J. 1996. Teder, Ü
Kindlalt võib väita, et olenevalt looduslikest oludest Eesti erinevates piirkondades, võisid hiied olla eriilmelised. Virumaa hiied olid sageli küla ühishiied, mis asusid kusagil künkal, Lääne- Eesti madalikul võis hiis asuda põldude vahelisel tasandikul või isegi lohus ( hiieaugud). Viljandimaa hajaasustuse tingimustes oli iseloomulik, et igal talul oli oma püha metsatukk, nn. ohvriaed, mis ümbritsetud taraga. Põhinõudeks pühapuude ja hiitega ümberkäimisel oli tabunõue ehk puutumatuse nõue. Usuti, et pühapuude kahjustajat tabab vältimatu karistus. Kahtlemata on see iidne aukartus puude ees olulise tähendusega ka tänapäevasel keskkonnahariduse viljelemisel. Psühholoogide kinnitusel toimib tabu nõue inimesele tihti alateadvuse kaudu. Tema mõju on tihti varjatud, kuid püsivam, kui otsesed käsud ja keelud. Meie eelkäijad on kunagi tundnud sügavat aukartust pühapuude ja hiite vastu. See aukartus
annaabi.ee 
