kohal, kuid siis kadus kuvarilt jäädavalt. Chuck Allen kuulis selja taga väga valju heli. Reis 11, mille pardal oli üheksakümmend kaks inimest, lendas vastu põhjatorni. Akna taga langesid rusud, paberilehed ning mööda klaase voolas mingi vedel aine. Torn kaldus ühele küljele. Allen teadis, et pilvelõhkuja vetrub viis meetrit, aga see polnud enam õõtsumine. Peaaegu kolmsada tuhat tonni õõtsus edasi ja tagasi. Ühel hetkel jäi kõik liikumatuks ja hiirvaikseks. Boeing 767 lendas hoone põhjakülge sisse umbes üheksakümne kuuenda korruse juures. Kõik korrused üheksakümne neljandast kuni üheksakümne üheksandani hävisid. Boeing 767 lõikas läbi rohkem kui pooled sarrusvarrast. 9 Vardad paiknesid lähestikku ja olid kindlalt ühendatud. Nad võtsid raskused enda kanda, mistõttu hoone kokku ei varisenud. Umbes kuue kümnendiku sekundi pärast jäi lennuki mootor seisma.
Iga juht ohjaku oma mehi ja innustagu neid võitlusele, tuletades neile meelde, et kaalul on kogu Kreeka au ning et kaotust pole võimalik vastu võtta. Olen kindel," ütleb ta lõpetuseks, ,,et sel viisil sütib kõigis iha võidelda ja võita; olen kindel, nagu mulle rääkis Uni, kelle mulle saatis Zeus isiklikult, et homme kuulub Trooja meile." Nii koguneb terve Kreeka armee mõne aja pärast suurele koosolekule. Agamemnoni ilmudes muutub kõik ümberringi hiirvaikseks. ,,Mu sõdurid," alustab kuningas, ,,juba üheksa aastat on mõõdunud päevast, mil me Troojal maabusime. Üheksa aastat, mille kestel me pole suutnud võita, ja tunnistan, et oleme kaotanud ka lootuse võita. Seega aitab sõjast. Asugem laevadele, leppides kaotusega, ja pöördugem tagasi Kreekasse!" Ühe hetke vältel valitseb hämmeldus. Nagu ei usuks sõdurid oma kõrvu, siis aga tõuseb kokkutulnute peade kohale hüüe: ,,Koju! Me saame tagasi koju!" ning kõik hakkavad