välja tulla. Me kavatsesime sellest ka video teha ja youtube üles riputada. Varustus seljas ja kotid vajaliku nodi täis hakkasimegi sinnapoole astuma. Poolel teel lõin kõhklema ning küsisin siis sõprade käest: „On see ikka hea mõte mida teeme?” nad siis vastasid : „ Ära nüüd põnnama ka löö eksole, mis mõeldud see tehtud!” Nii me kõndisimegi kuni jõudsime sihtmärgini ja asusime oma paani ellu viima. Hiilisime kikivarvukil ukseni, võtsime kotist kangi ja taskulambi ning meil ei tasunud kaua ukse kallal võidelda, sest uks oli vana ja roostes ning tuli hõlpsasti lahti. Kui me ukse lahti saime läks alarm tööle ning lambid, mida me ennem ei näidud, põlema ning valvurid, kes oma valvetunde veetsid, tulid ja võtsid meid kinni. Mul oli sellinne hirm, et oleksin äärepealt püksid täis teinud. Meid pandi musta Škodasse ning viidi politseijaoskonda.
olevasse vaatetorni läksin. Mõned aastad hiljem olin ma lasteaia viimases rühmas. Kõikides rühmades oli meil olemas üks poiss, kelle nimi oli Raimond. Ta sattus väga tihti pahandustesse nig tegi asju, mida keegi teine ei julgenud teha või ei tahtnud teha. Näiteks kui meil oli uneaeg, hiilis tema välja ning hakkas seal karjuma täisest kõrist. Uneajast võin ma veel niipalju rääkida, et tegelikult ei maganud meist kunagi mitte keegi ning vahetevahel hiilisime meiegi voodist välja ning läksime kuulama pealt kasvatajaid. Ühel korral justus veel nii, et minu lasteaiakaaslane oli hüppanud voodi peal mitu korda, niiet voodi oli praksatanud ja pooleks läinud. Ise ta oli naernud väga pikka aega selle üle. Lasteaias oli meil ka üks eriline 1999-st aastast pärist arvuri, mis oli üks suur valge kast. Selle peal oli meil üks mäng, mida me kõik tahtsime alati mängida. See koosnest ühest seiklejast kes proovis loomadega
Tulin nüüd siia, et kõigest lähemalt kuulda, ja ma tulin sellepärast enne päevavalgust, et ma ei taha nende saatanatega kokku sattuda, isegi kui nad surnud oleksid.» «Vaene poiss, sa näed tõesti välja, nagu olejas sul raske öö seljataga, kuid siin on säng sinu jaoks pärast seda, kui sa söönud oled. Ei, nad ei ole surnud, poisu, meil on päris kahju sellest. Me teadsime sinu kirjelduse põhjal täpselt, kus me nad kätte saame» niisiis hiilisime kikivarvul edasi, kuni olime nendest umbes viieteistkümne jala kaugusel -- pime nagu keldris oli seal põõsaste vahel -- ja siis äkki tundsin, et mul tuleb aevastus. Häbematu halb õnn! Püüdsin seda küll tagasi hoida, kuid asjata -- see pidi tulema ja tüli! Olin kõige ees, püstol laskevalmis, ja kui need lurjused mu aevastuse peale kähinal teerajalt jooksu pistsid, hüüdsin: «Tuld, poisid!» ja tulistasin kähina suunas. Sama tegid poisid
annaabi.ee 
