Õues on piinav külmus ja talvel üritan võimalikult kiiresti oma jalutuskäigud ära teha. Tuppa jõudes visatakse mulle paar kopsikutäit kuivtoitu ette, mille söömisest ma olen ära tüdinenud, aga tean, et peale lõunat saan kodujuustu, mida ma ülekõige siin maailmas armastan. Oma täitmatu maoga sööksin terve päeva ja kauem veelgi. Kuninglik voodi ja kuninglik nuhtlus Oma kõhu täitmise lõpetades limpsan vett peale ja kui teised on ära läinud, siis hiilin vaikselt teisele korrusele ja teen oma uinaku suures voodis, millel on mul au magada ainult päeval, kui pererahvast kodus ei ole. Olen kade selle voodi omaniku peale, kuna siia pikali visates võibki ennast magama unustada. Lösutan oma kolm tundi siin ja tunnen, et kõht on tühi ja lippan alla korrusele toitu nuruma. Mind ei usaldata ikka veel omapead koju jääma ja pean olema vanaema ja tema tüütu krantsiga. Oma
äravõtmist. Et tagajärg oleks mõjus, peab see vastama järgmistele kriteerimitele: Kas kinnijätmisel on lapse jaoks tähendus? Jah, kui lapsele meeldib väljas mängida. Kui lapse suurim rõõm on koju jääda ja raamatut lugeda, siis võib tähendus olla liialt väike. Kas sa suudad seda tagada? Kas laps jääb tõepoolest tuppa? Jah, juhul kui laps peale väljamineku keeldu tõesti välja ei lähe. Kui ta aknast alla ronib või tagauksest välja hiilin, ei suuda sa seda tagada. Kas sa tahad seda karistust lapsele määrata? Jah, kui sellega rabelemist ei teki. Kui kinnijäetud laps sinu elu talumatuks muudab, siis võib olla ei. Kas kinnijätmine on minimaalne võimalik karistus? Jah, kui laps jäetakse kinni pärastlõunaks või ööpäevaks, väga tõsisel põhjusel ka kogu nädalavahetuseks. Ei, kui sa jätad lapse tuppa terveks nädalaks ( Whitham 2001: 287-288). Tunnustamine ja positiivne tähelepanu
annaabi.ee 
