Miks on vaja kaitsta loodust? Juba väga ammustest aegadest võib meie maal leida märke looduse hoidmisest ja kaitsmisest. Arvatavasti võib kõige varasemateks looduskaitse ilminguteks pidada hiiekohtade ja teiste pühade paikade, allikate, kivide, puude säilitamist. Sellised paigad olid kogukonna poolt kaitstud kirjutamata seadustega. Samuti oli rahvakultuuris mitmeid tabusid ja õpetusi, mis keelasid näiteks karjapoistel linnupesi lõhkuda, asjata puid murda ja looduse ande raisata. Kuid tänapäeval on asi kõvasti teistmoodi. Mõeldes loodusele, tulevad esmalt pähe saastatud puhkepiirkonnad, reostatud veekogud ning prügihunnikud metsaveertes ja parkides. Alati, kui
teistele üleloomulikele jõududele, keda usuti asuvat hiies või hiiepuudes. Arvati, et hiied võivad ka rännata ja asukohta vahetada. Ohverdati ka üksikult seisvatele pühadele puudele ja kividele, mis arvatavasti samuti olid kuulunud kunagi hiite juurde. Ristiusustamisega algas hiite hävitamine. Katoliku kirik püstitas hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite, hiiekohtade ja puude pühaks pidamist ja ohverdamiskommet täielikult välja juurida. Sellest hoolimata on hiitesse maetud surnuid veel 17. – 18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19. sajandi algul. Rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja puudest 20. sajandi alguseni, enamasti PõhjaEestis ja mujal, kus külaasustus oli üldine. Ärkamisajal sai kujutlus hiiest
annaabi.ee 
