Siinkohal väärib märkimist briti antropoloog Edward Burnett Tylor 1871 aastal ilmunud teoses esitatud väide, mille kohaselt esineb mingil määral animismi kõigis maailma usundites (kaasaarvatud ristiusus). Looduse ning ümbritseva maailma hingestatusega tuli animismi puhul ka see kaasa, et hingestatud objektidel oli oma üleloomulik vägi. Muistsete eestlaste jaoks olid kõige pühamad kohad hiied ehk looduslikud pühapaigad. Hiiede all peeti peamiselt silmas pühasid puudesalusid, aga leidus ka teisi pühapaiku, milleks võisid olla allikad, kivid, jõed või põlispuud. Mõningase üllatusena olid eestlased 12. sajandi lõpul veel ühed vähesed Euroopa rahvastest, kes ei olnud ristiusustatud, kuid seda ei kestnud kauaks. 13. sajandi vabadusvõitluses kaotasid eestlased ristisõdijatele ning ka Eestis hakati looma kiriklikku võimustruktuuri. See loomulikult ei tähenda, et
Krohn: «Kandle osasid ei ole reaalselt nii mõeldudki, et need kala luust ja inimese juustest oleksid tehtud. Mõte on nii sündinud, et kandle karpi (kaant) on võrreldud lõhe lõualuuga, selle naelu haugi hammastega ja keeli neiu (laulja oma?) juustega.». MariAnn Remmel on hiiepärimuse analüüsimisel tähelepanu juhtinud huvitavale teabele haugi seosest hiiega. Kõne all on üks pühä paik, palvepaik, hiiede kerik Kodavere kihelkonnast pärit muistendis, kus näil õllud siis vedejumal, palusid sedä, kes vihmä annab .Teisendites on muuhulgas juttu nii puujumalate kui kivist raiutud kuju kummardamisest, paari jutustaja sõnutsi aga ka suurest venest koos haugi ja ilmselt peitvarandust valvava ussiga. Teises variandis osutub uss olevat egan venne õtsan ja haug vene sees (kivide piäl suur vene, havi siden)
annaabi.ee 
