Ta tegi hoolikalt ettevalmistusi ning oma auahnuses ihaldas keiser võistelda Kreekamaa kõige kuulsamate lauljatega. Nero kohtles oma rivaale aupaklikult ja viisakalt. Aga see, et ta üritas parimaid nende seast ära osta, näitas siiski, et keisri eneseusaldus jäi teatud raamidesse. Laval laulis Nero täiest rinnast ja see ei kõlanud sugugi viletsalt. Aeg- ajalt köhatas ta peenelt, hoidus aga maha sülitamastm nagu ta tavaliselt ikka tegi. Higipisarad pärlendasid keisri laubal ning ta pühkis need käisega ära. Vaevalt oli etteaste lõppenud, kui puhkes pöörane aplausitorm. Seejärel kostus võitja teatamine: "Selle võistluse võitja on Nero, ta on rooma rahva ja kogu talle alistunud maailma krooniks." Sellega oli Nero oma noorusunistuse teoks teinud. Pärast üheaastast viibimist Kreekas võis jääda mulje, et keiser on oma pealinna, oma rahva ja enda ülesanded päriselt unustanud. Rahvas läks ärevile, kui Nero saatis 67.
Ma töötan viinamäel.» «Kas see mees on su kaaslane?» jätkas Louis XI, viibates teise vangi poole. «Ei, ma ei tunne teda.» «Küllalt,» ütles kuningas. Ja andes märku liikumatult ukse kõrval seisvale tummale mehele, keda lugeja juba tunneb, lisas ta: «Vader Tristan, see mees on teie jaoks.» Tristan 1'Hermite tegi kummarduse. Ta andis tasase häälega käsu kahele ammukütile, kes vaese hulguse ära viisid. Kuningas ligines nüüd teisele vangile, kel suured higipisarad näol olid. «Sinu nimi?» «Pierre Gringoire, majesteet.» «Ja amet?» «Filosoof.» «Kuidas sa, lontrus, julged minna meie sõbra palee-foogti kallale? Ja mis sul on öelda rahva rahutuse kohta?» «Ma ei võtnud sellest osa, majesteet.» «Kuidas nii, va logard? Kas öövahtkond sind siis sellest pahast seltskonnast kinni ei nabinud?» «Ei, majesteet, tegemist on arusaamatusega, mu õnnetu saatusega. Ma kirjutan tragöödiaid. Majesteet, ma palun, kuulake mind. Ma olen poeet
annaabi.ee 
