Kr. on Eesti rahvaarvuks pakutud 7000 inimest. Rooma ehk vanemal rauaajal (I-V sajand p.Kr.) muutus kliima pehmemaks, soodustades põlluharimist ning rahvaarvu suurenemist. Kristliku ajaarvamise alguseks kujunes välja piir läänemeresoome ja balti hõimude vahel, milleks sai Väina (läti keeles Daugava) jõgi. Keskmisel rauaajal (V-IX sajand) hakati Eestis rajama põlispõlde, mida hariti künniloomadega, peamiselt härgadega. Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad. Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest. Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad
Oletas, et kütid-korilased omasid küll mehhanisme kohaliku rahvastiku arvukuse kontrolliks, ent rahvastiku arv oli kindlalt tõusnud alates varajasest esiajaloost samasugused rahvastikusurved tekkisid üheaegselt üle kogu maailma. Teooriat raske kontrollida, sest populatsioonide suurust, soo ja vanuse suhteid mineviku ühiskondades on peaaegu võimatu arheoloogiliselt kindlaks teha. Barbara Bender 1978: küttide-korilaste ühiskonnad muutusid komplekssemaks, hierarhilisemaks. Enne viljelusmajandust oli võistlus kohalike inimrühmade vahel, kes proovisid saada võimu oma naabrite üle. Selleks kasutati pidustusi ja nende ressursside suurust, mida võidi kasutada nähtavate rituaalide ning kaubanduse juures. Just need nõudmised viisid vajaduseni suurendada toimetuleku ressursse ja viisid maa kasutamise intensiivistumiseni ja toidutootmise arenguni. Kõik see viis paiksema eluni. Viljelusmajanduse tingimustes sõltub inimene kodustatud loomadest ja taimedest
annaabi.ee 
