1. ELEKTRIVÕRGU PROJEKTEERIMISE ÜLESANNE JA ÜLDSKEEMI VALIK 1.1. ELEKTRIVÕRGU PROJEKTEERIMISE ÜLESANNE Elektrivõrkude projekteerimine kui elektrivõrgu arengu planeerimise ja pro- jekteerimise kompleksülesande lühemaajaline etapp. Ülesande hierarhiline püstitus. Ülesande lahendamine kujuneb võrdlemisi kee- rukaks ja nõuab süsteemset lähenemist (ruumiline, ajaline ja sisuline hierar- hia). Elektrivõrgud on pidevas arengus – muutuvad koormused, muutuvad töö- kindluse-, kvaliteedi- ja keskkonnaalased nõuded, ilmuvad uued tehnoloogili- sed lahendused, lisandub uusi elektrijaamu jne. Elektrisüsteemide pidev areng tähendab vajadust pidevalt tegelda elektri- süsteemi, sealhulgas elektrivõrkude arengu planeerimise ja projektee- rimisega; elektrirajatiste projekteerimise ja ehitusega, vananenud raja-
OTUde (taksonite) geomeetrilise (graafilise) mudeli. [Meenutagem, et graaf on punktide hulk, milles vähemalt osa punkte on ühendatud joontega.] Sel- leks on mitu võimalust, mida võime realiseerida ordinatsioonimeetodeid või klasteranalüüsi kasutades. Allpool vaatleme klasteranalüüsi teostamist. 7.2.1. Enim kasutatud vorm on klasteranalüüs, mille tulemuseks on haru- nev, sarnasust kujutav fenogramm. Sarnased OTUd on selles ühendatud hierar- hiliselt harunenud ühise "juurega" puu harudeks, kobaraiks, klastreiks. Klasterdamismeetodeid on rohkelt, neist levinumad on lähimnaabri meetod (simple-linkage clustering), aritmeetilisi keskmisi kasutav kaalumata paa- ride meetod (UPGMA - unweighted pair-group method using averages) ja täis- sideme-klasterdus (complete-linkage clustering). 7.2.1.1. Lähimnaabri meetodi puhul leitakse kaks OTUt, mille erinevus on minimaalne, ja ühendatakse need arvestades OTUDe distantsi teineteisest
179 4.3.5. Organisatsiooni iseloomustus lähtudes tema struktuurist 4.3.5.1. Organisatsiooni komplitseeritus Komplitseeritus näitab, millised võrdlus- ja alluvussuhted toimivad ülesande täitmi-sel, otsustami-sel ja vastutuses. Komplitseeritus näitab, kuidas organisatsiooni liikmed on üksteisest eristunud. Organisatsioonis eksisteerib kolm liikmete eristumise võima-lust: 1) horisontaalne eristumine näitab, millised organisatsiooni liikmed on organisat-siooni hierar-hias võrdsel positsioonil ehk millistel organisatsiooni liikmetel on võrdne otsustamisõigus ja vas-tutuse määr. Kõige lihtsamal kujul avaldub horisontaalne eris-tumine spetsialiseerumisena ehk te-gevuse jaotumisena organisatsiooni liikmete vahel. Teine avaldumisvorm on osakonnastumine, mis kujuneb sarnaste spetsialistide ühen-damisel gruppidesse. Maatriks-organisatsioon võimaldab ühendada erinevaid ettevõtmisi tervikuks, kasutades seejuures ühte
annaabi.ee 
