Probleemi transformeerimine võib olla paljuastmeline. Lahenduse loomisel kasutatakse algoritme ja heuristikaid. Algoritmid on probleemide lahendamise süstemaatilised protseduurid, mille õige rakendamine viib igal juhul lahendusele. Heuristikad on probleemide lahendamise strateegiad, mis võivad suurendada lahendusele jõudmise tõenäosust, ent ei garanteeri seejuures õiget lahendust. Kasutatakse esinduslikkuse (ehk kohase analoogia) heuristikat, kättesaadavuse (ehk ilmnemise tõenäosuse) heuristikat, vahendite ja eesmärkide analüüsi heuristikat (ehk analüüsi alustamist lõpust alguse suunas). Ka katse ja eksituse teel lahenduse otsimist võib pidada üheks võimalikuks heuristikaks. Nagu nägime kõrgemate õppimisvormide käsitluse puhul, võivad ahvid lahendada probleeme äkktaipamise, intuitsiooni ehk insaiti (insight) abil. Raskused probleemide lahendamisel
taheta. Inimkond otsib individuaalsust ja personaalsust, mistõttu tuleb inimeste soovide teada saamiseks ja nõudlusele täpseks vastamiseks muuta ka teenuse disainimise tehnikad taas heuristikapõhisteks, nagu näha jooniselt 4. (Martin 2004) Amit Pateli (2011) järgi on uueks suunaks heuristika ehk reeglite, näpunäidete või juhiste kogum, mis aitab leida sobivad lahendused läbi võimaluste organiseeritud uurimise. Inimesed hakkasid heuristikat arendama, et leida igale küsimusele või prob- leemile efektiivseim lahend. Selle tõttu leiutati näiteks kunstis arvamuslikult ,,õige" joonistamistehnika, mida nimetatakse perspektiiviks. Perspektiivi eesmärgiks on tekitada silmale tunne, nagu vaataks paberil kolme-, mitte kahemõõtmelist dimensiooni. See joonistusstiil on kokkuleppeline ja puudub teaduslik tõestus selle ainuõigsuse kohta. Muusikas toimitakse samamoodi õpitakse akordid selgeks ja luuakse tuttavaid laulu-
annaabi.ee 
