Eetika on suunatud kasulikkusele, pole hinge-eetikat. Tehnika ei ole veel saanud vaimukultuuri arengu vahendiks. Meil puudub näiteks Interneti-eetika. Postmodernistliku inimese mõtte-ja tegevussfääri iseloomustavad suhtelisus ja anarhia ning selle sallimine. Omaseks on saanud mäng kui reaalsusest eraldumise võimalus. Mäng on töös (manipuleerimine,äri), meelelahutuses (virtuaalne reaalsus) ja enesekehtestamises (igaüks elab oma loodud maailmas). Maksab hetketõde, hetketunne. Postmodernisnlik inimene ihkab uusi emotsioone ja samas ka hingelisust. Tema emotsionaalne mälu vajab tasakaalu. POSTMODERNISM KIRJANDUSES Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine. Nii luulesse kui ka proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne, suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine ja keelemänguliste tekstide loomine. Keelt ei peeta vahendiks,millega saab elusügavusi ammendavalt kujutada
ütlevad, et tal on alaväärsuskompleks, aga kui poiss neile ei meeldi, siis olgu ta nii kena kui tahes või olgu tal kui sügav alaväärsuskompleks tahes, ikka nad ütlevad, et ta on ennast täis. Nii ütlevad isegi arukad tüdrukud. (lk 119) Holden on pigem rahu poolt. Raha suhtes on ta pillaja - mida ei raiska, selle kaotab. Holden vihkab enda sõnutsi üsna palju asju, inimesi ja tegusid, näiteks ka kui keegi kasutab sõna ,,võrratu", kuigi suurem osa sellest vihkamisest on hetketunne ja minu arvates pigem eitus enese ees. Vihkan elamist New Yorgis. Vihkan taksosid, Madisoni avenüü busse, kus juhid ja kõik teised su peale karjuvad, et sa väljuksid tagauksest, vihkan, kui mulle tutvustatakse tüüpe, kes nimetavad Luntisid ingliteks, vihkan liftis sõitmist, kui tahaksin olla värskes õhus, vihkan, kui mulle Brooksi juures pükse jalga passitakse... (lk 114-115) Holdeni isa, enne abiellumist katoliiklane, on aktsiaseltsi advokaat, ema pidevalt suitsetav erksa
tagus garaaziaknad kildudeks. Ka on Holden enda meelest argpüks, nii kakluses, mida on paar korda ette tulnud ja kus kolki saadud, kui tüdrukutega suhtlemises. Holden ei tea täpselt, kes ta on ja kuhu kuulub või mis talle oleks sobiks, nii on ta eneseleidmise segaduses ja sooviks jääda selleks, kes ja kus ta praegu on. Holden vihkab enda sõnutsi üsna palju asju, inimesi ja tegusid, näiteks ka kui keegi kasutab sõna ,,võrratu", kuigi suurem osa sellest vihkamisest on hetketunne ja minu arvates pigem eitus enese ees. Holden on rahulik. Raha suhtes on ta pillaja - mida ei raiska, selle kaotab. Holden Caulfield on pikk ja kõhn, suitsetamisest nõrkade kopsudega põline New Yorki poiss, kes viimase aasta jooksul kuus ja pool tolli kasvanud. Tema siilipea on ühelt poolt hall. Holden on juba neljast koolist kehva õppeedukuse pärast välja visatud, tema tugevus on inglise keel, eriti kirjandite kirjutamine, samuti armastab ta lugeda
annaabi.ee 
