Kui habras on hetk, milles elame Mängides väikse lapsega sõjamängu, karjuvad nad sind mängurevolvriga sihtides: ,,Ma tapsin su ära! Sa oled surnud!" mõistmata ise, mis need sõnad tegelikult tähendavad. Seletades talle inimese tapmist, ütleb ta: ,,Ega ma siis päriselt seda mõelnud. Sa oled vaid ,,mängult" surnud." Kuid varsti kogeb see laps, kui kiiresti muutub mäng reaalseks eluks ja tal tekib endalgi küsimus, kui habras on ikkagi hetk, milles elame. Noor ei oska karta ohte, mis võivad tema elu ohustada. Oleks meie oskus teada, mil sureme, saaksime enda elu korraldada just nii, et elame täisväärtuslikku elu kuni viimse hetkeni. Meil aga kahjuks puudub selline võime ja informatsioon ning selle tõttu hindame kõrgemalt iga hetke, mil elame, hingame. Samas peame arvestama, et iga hetk võime sattuda katastroofi, mille käigus võime kaotada oma kallima aarde- elu. Eredaks näiteks on Soomes Tuus...
antisotsiaalsele käitumisele ja seega ka sotsiaalsele tõrjutusele. Sotsiaalse tõrjutuse tagajärgedeks on aga ka näiteks väärkohtlemine, alkoholi- ja teiste mõnuainete tarbimine. Hästi jäi meelde ühe lastekodu kasvandiku lause, kes aeg-ajalt kummiliimi nuusutab: "Kui olen "kaifis", siis tunnen end tõeliselt hästi, pole ühtegi muret ja saan siit natukeseksi eemale. Mulle meeldib vahel "ära olla", sest lastekodus ei saa ju muidu hetkeski rahu, kogu aeg on keegi jalus". Uuringutest selgus, et väga suur osa kasutab erinevaid meelemürke, liiga suur osa kannatab emotsionaalse ja ka füüsilise vägivalla all. Usun, et need näitajad on võrreldes kümne aastaga vähenenud, kuid siiski on kummaline, et need nii kõrged on. Kusjuures meelemürke kasutatakse isegi lastekodu seinte vahel! Kindlasti on võimalik nende laste olukorda parandada, riigi suurema toetuse,
annaabi.ee 
