religioosse grupi üldisest ideoloogiast, kuhu inimene kuulub. Kuna homofoobia annab inimesele teatud turvatunde, on sellele raske vastu seista, eriti kui tegu on varjatud homoseksuaalse vajadusega. Eestis soodustavad homofoobiat ka teadmatus, info puudus ja kartus erinevuse ees. Olulisel kohal on ebatolerantse nõukogude ühiskonna mõju inimeste teadvusele. Siiski võib Eesti ühiskonda pidada küllalt sallivaks. 2000. aastal leidis 72% küsitletud heteroseksuaalsetest tallinlastest, et homoseksuaalsus on individuaalne iseärasus, mida tuleb aktsepteerida. Kõrgelt homofoobseid inimesi oli kõigest 13, 7%, kusjuures kõige homofoobsemaks osutusid eakad mehed. On täheldatud seost koduse kasvatuse ja homofoobia taseme vahel, samuti kaldub homofoobsem olema inimene, kes ei tea oma tutvus- või sõprusringkonnas ühtegi homoseksuaali. Siiski pidas 2001. aastal küsitletud homoseksuaalidest homofoobiat Eestis suuremal või vähemal probleemiks koguni 91,7%
(Niisugune suhtumine pole sugugi üllatav: keelab ju katoliku kirik ka abordi ja abieluvälise seksi.) Eriti tauniv on selles osas kreekakatoliku kirik, näit Rumeenias. Eesti luterlik taust, viimaste aastakümnete hoogne linnastumine ja järkjärguline vabanemine totalitaarsüsteemi pärandist võimaldavad teha optimistlikke prognoose ka homoseksuaalide abielu suhtes. 2000. aastal läbi viidud küsitlus näitas, et ainult 29% heteroseksuaalsetest tallinlastest oli homoabielude vastu, poolt oli 33% ja ükskõikseid 35,1%. Geide lapsendamisõiguse vastu oli 49,1%, poolt 28% ja ükskõikseid 22,1%. Aasta hiljem arvasid pooled homoseksuaalsetest vastanutest, et nad kasutaksid abiellumisõigust ja 41,2% lapsendaks võimalusel lapse (lesbidest mõlemas küsimuses koguni kaks kolmandikku), kusjuures oletatavasti pidas valdav osa vastanuist silmas oma partneri lapse adopteerimist. Kasutatud allikad http://www.hmsx
annaabi.ee 
