keda kasutatakse tarbeloomadena. Sea- ja linnukasvatuse aretusprogrammides toimub ristandjärglaste saamine enamasti erinevate puhtatõuliste vanemliinide ühendamise teel. Tarbeloomade saamiseks võib kasutada erinevaid ristamisskeeme. Lihtsaim skeem on F1 põlvkonna järglaste kasutamine tarbeloomadeks, kus kasutatakse ära dominantsusest tingitud heteroosiefekt (*). Keeruka tarberistamise korral ristatakse F1 ristandemasloomi kolmanda tõu isasloomaga, kus järglase heteroosiefektile lisandub ka emapoolne heteroosiefekt (ema on ise ka ristand). Toimub kahe või enam tõu vahel. Ristandemasloomi paaritatakse vaheldumisi erinevat tõugu isasloomadega. Vahelduva ristamise eesmärk on säilitada ristandite järgmises põlvkonnas heteroosi, mis ristandite omavahelisel paaritamisel kahaneb. Esimese ja hilisemate põlvkondade ristandeist valitakse välja paremad emasloomad, kellel avaldub heteroos kõrgete bioloogiliste ja majanduslikult kasulike omadustena. Neid emasloomi
dala tõug, kelle viljakus oli 2000. a 2,02 talle 100 poeginud ute kohta või Eestis olemasolev soome maalambatõug). Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega
annaabi.ee 
