määrab tegevuse (teo) kõlbelise kvaliteedi ainuüksi tagajärg. Deontoloogilised teooriad lükkavad ümber nii motivistlikud kui konsekventalistlikud doktriinid. Nad väidavad et tegevuse õigsus (hea) tuleneb tegevuse enda seesmisest väärtusest. Need teooriad rõhutavad selliste mõistete nagu kohus, vastutus jt tähtsust. Sageli nimetatakse neid ka kohuse eetikaks. Nüüdisaja eetikateooriaid on jagatud ka autonoomseteks ja heteronoomseteks. Viimane põhjendab moraali moraalist väljaspool asuvate tegurite abil. Eristatud on ka teole või vastupidi tegutsejatele keskenduvaid teooriaid. Siin tahetakse rõhutada, et oluline on see, mida teeme (teole orienteeruv) või mis sorti inimesed me oleme (kas tegutseja isik on ikka kõlbeline isik). 2. Eetika ajaloost. · Eetika algusest Eetika e moraalifilosoofia e normatiivne filosoofia pärineb vanadelt kreeklastelt,
Õdede-vendade halvas valguses näitamine ja nende kohta valetamine on laste viis end heas valguses näidata (Gordon 2003b). Teine tase: valetamine on halb Ka siis ei tohi valetada, kui selle eest ei karistata. Piaget arvates on põhjus selles, et teatud vanuseastmel vanemate käsud-keelud interioriseeritakse ja üldistatakse. Laps ei alistu lihtsalt täiskasvanu poolt antud käskudele, vaid rakendab neid üldistatud ja omapärasel viisil. Ometi jäävad need heteronoomseteks, lapsele teadvusevälisteks asjadeks. Kolmas tase: kardetakse kaotada usaldust 10-12-aastased lapsed mõistavad, et tõe rääkimine on vajalik vastastikuseks mõistmiseks. Nad saavad aru, et valetamine on usalduse kuritarvitamine, petmine. 14 --------------------------------- MIKS TULEB LAST VABADUSELE JUHTIDA?
annaabi.ee 
