selline, mida saab väljendada ainult kui suunduda erinevale sõnavarale. Suund erinevale sõnavarale on vajalik, sest psühholoogilised mõisted ei sobi rangete seaduste sõnastamisel(vaimne holism). Kuna ei ole ranget seadust, mis kahte sündmust ühendaks, siis seadus, mis ühendab kahte sündmust, peab need „üles korjama“ alternatiivsete kirjelduste seast. Vaimuseadused on heteronoomsed, kus vaimne pole mingite kindlate piiridega – pole rangeid vaimseid seadusi. Heteronoomse puhul „regulatsioon“ toimub teiste poolt. Isegi kui seadused baseeruvad inimese kui individuaali väljendunud käitumise vaatlusele, siis jõutakse ikka mingi kindla üldistuseni ja tõstatakse hüpotees, et need osutavad psühholoogilisele seadusele, sellised seadusi saab öelda ainult erineva sõnavaraga. Nimelt just sõnavaraga, mis sisaldab vaimu-tingimusi ja mis ei esine väljendunud käitumise kirjeldustes.
tähtsamaks eelkooliks on sõnakuulmine. Kui praegusel ajal põhimõtteliselt sõna on võetud autoriteedi ja sõnakuulmise vastu kasvatuses, siis täiesti valearusaamisest. Siin on see, mis kasvatuse lõpul peab esinema - autonoomsus - seatud tema algusesse. Kasvatuse eesmärk on autonoomne, vaba enesemääraja tahtmine, ja sellele jõutakse pikal arenemisteel. Suurem osa inimesi püsib poolel teel, seaduslikkuse (legaalsuse) staadiumis. Seepärast olgu normiks: hoolitse heteronoomse sõnakuulmise eest, niikaua kui sa ei saa ehitada oma kasvatustööd autonoomsele vabale sõnakuulmisele. Selleks on abinõud: järelevalve, käsud, keelud, karistused, tasud, eeskuju jne. Käsk ja keeld aitavad tagada väikelapse ohutust, käsu ja keelu abil õpib ta maailma piire tundma. Käsk ja keeld on aluseks ka kõlbelisele arengule. Küsimus on vaid selles, kuidas käskida ja keelata nii, et see edendaks lapse arengut ja iseseisvumist. Peeter Põllu arvates
annaabi.ee 
