IciA (inhibitor of chromosome initiation A) seondub spetsiifiliselt 3-le 13 nt pikkusele kordusjärjestusele DNA replikatsiooni alguspunkti oriC piirkonnas ning inhibeerib DNA replikatsiooni initsiatsiooni, blokeerides DnaA poolt vahendatud DNA ahelate lahtisulamise oriC regioonis. Eksponentsiaalselt kasvavates rakkudes on 400 IcaA dimeeri ja statsionaarses faasis on IcaA hulk langenud 250 dimeerile. IHF (integration host factor) seondub DNA-ga spetsiifiliselt heterodimeerina. Eksponentsiaalselt kasvavates rakkudes on üle 12000 IHF-i monomeeri raku kohta ning IHF-i hulk hakkab tõusma rakkude kasvu aeglustumisel, jõudes statsionaarses faasis 55000 monomeerini raku kohta. Sügavamas statsionaarses faasis langeb IHF-i hulk poolele maksimaalsest väärtusest. IHF on DNA-d tugevalt painutav valk, mistõttu tema seondumine DNA-ga on nii struktuurse kui ka funktsionaalse tähtsusega. IHF osalust on näidatud nii
18 (plasmiidilt kodeeritud Sfh) heterodimeere. StpA-l on H-NS-le sarnane funktsioon rakus. Arvatakse, et H-NS-i homodimeer ja heterodimeer reguleerivad geene erinevalt. HU (inglise keeles heat unstable protein) on heterodimeer, mis koosneb HU ja HU subühikust, mis on omavahel 70% ulatuses identsed. E. coli's võib HU olla nii homo- kui ka heterodimeerina, mis sõltub raku kasvukiirusest. HU võib multimeriseeruda ning nii mähkida DNA enda ümber kui ka painutada DNA-d. Pseudomonas putida'l on kolm HU subühikut, mis võivad sama moodi moodustada hetero- või homodimeere. P. putida kõigi kolme HU geeni deleteerimine on rakule letaalne, samas kui kasvõi ühe, mistahes geeni, olemasolu tagab bakteri eluvõime. HU seondub DNA-ga mittespetsiifiliselt, kuigi eelistab väändunud DNA-d. DNA-ga seondumisel painutab HU DNA-d ning just
annaabi.ee 
