muidugi vaid mõnel aastal, kuni kulukiht võimsust võtab. Kahtlemata pole enamuse liikide puhul karjatamise aja ja koormuse täpset mõju uuritud. Seetõttu võib ka osutuda, et mõne I kaitsekategooriaga liigi puhul karjatamist igaks juhuks välditakse või need kasvukohad muust karjamaast taraga isoleeritakse. On liike, mis suudavad eksisteerida vaid piisava karjatamise tingimustes. Näiteks liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte
Tundub, et nende liikide elukeskkonnale on mõjunud soodsalt hajus talumajapidamine ning komme metsas loomi karjatada. Nüüd, kui maaelu sel moel on enamasti hääbunud, ohustabki nende liikide elupaiku peamiselt võsastumine. Suur-mosaiikliblikas vajab väikesi raiesmikke ja saare järelkasvu. Teelehe-mosaiikliblikas aga vajaks karjatatavaid looduslikke niiskemaid niite ja teeservi. (Eesti Loodus, Mati Martin, 2007) Komapunnpea (Hesperia comma) Kuulub perekonda Hesperiidae, kergesti eristatav tagatiibade all olevate hõbedaste laikude järgi. Looduses on neid peamiselt märgata augustis. Eelistab elupaikadeks aruniite, nõmmesid, loopealseid ning teisi kuivasid ja ümbrusest soojema mikrokliimaga biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb
annaabi.ee 
