Second level Third level Fourth level Fifth level Weimari hertsog K/Carl August, kes nimetas Goethet sõbraks (suur asi tollel ajal!) Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Weimari hertsoginnad, Goethe imetlejad AnnaAmalie Luise Auguste (1779--1784) (1757--1830) Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Corona Schröter, KA ja G
«Kahel põhjusel.» «Ja nimelt?» «Esiteks, mu perenaine ei hakka teid kunagi armastama.» «Mida tead sina sellest?» «Te haavasite teda otse südamesse.» «Mina? Kuidas võisin ma teda haavata, mina, kes ma sellest ajast peale kui teda tunnen, olen ta jalge ees kui ori? Räägi, palun sind!» «Ma ei tunnista seda iialgi kellelegi muule kui mehele . . . kes suudab näha mu hinge põhjani!» D'Artagnan vaatas Kettyt teist korda. Noor tütarlaps oli nii värske ja kaunis, et nii mõnedki hertsoginnad oleksid selle värskuse ja kauniduse eest andnud oma krooni. «Ketty,» ütles ta, «ma näen^su hinge põhjani, kui sa seda soovid. Selles ärgu olgu takistus, mu kallis laps.» 367 Ta suudles teda ning vaene laps muutus sellest punaseks kui kirss. «Oh ei,» hüüatas Ketty, «te ei armasta mind! Te armastate mu perenaist, te ütlesite seda mulle just äsja.» «Ja see takistab sind mulle ütlemast teist põhjust?»
lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis. «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet, 54 3 0 olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu pilku ja laseb mind Pariisi unustada!» Ta ärkas oma lüürilisest joobumusest tugeva paugu läbi, mis äkitselt õnneliku onni poolt lajatas
annaabi.ee 
