VZV – varicella zoster viirus (hhv3) Struktuur/üldist. Põhjustab tuulerõugeid, vöötohatist. Võimeline, nagu HSV-gi, põhjustama latentset infektsiooni ja taasteket, kontrolliks vaja rakulist immuunsust, iseloomulikud on villilised kolded. Nagu HSV, kodeerib tümidiini kinaasi, mis on antiviirusravimite ründepunkt. Levik peamiselt hingamisteede kaudu, vireemia tekib pärast lokaalset replikatsiooni hingamisteedes – tekivad nahakolded üle keha. Väikseim genoom herpesviirustest. Paljunemine aeglasem ja vähemates rakutüüpides kui HSV. Epidemioloogia. Põhjustab eluaegset infektsiooni, viirus levib peamiselt hingamispiisakeste, aga ka otsese kontakti kaudu. Riskigrupp: lapsed (vanus 5-9: klassikaline kerge haigus), teismelised ja täiskasvanud (tõsisem, potentsiaalselt koos pneumooniaga), immuuunkompromiteeritud ja vastsündinud (eluohtlik pneumoonia, entsefaliit, dissemineerunud varicella), eakad ja immuunkompromiteeritud (vöötohatis).
ja edasist tööd kergendava, mitte aga lõpliku diagnostilise väärtusega Hemaglutinatsioon. Hemaglutineerivate viiruste hulka kuuluvad entero-, gripi, paragripi, adeno-, mumpsi, reo-, punetiste, leetrite viirused. Erinevad viirused aglutineerivad erinevaid erütrotsüüte (inimese, kana, merisea, ahvi jne). Elektronmikroskoopia. Võimaldab otseselt vaadelda haigustekitajat, eristada sugukondi, näiteks poksviirusi herpesviirustest, kuid ei anna võimalusi tavalisel kujul eristada näiteks HSV-1 ja HSV-2. Molekulaarsed meetodid. Vaata eelmine praktikum. Immunoloogilised meetodid VIIRUSLIKU ANTIGEENI MÄÄRAMISEL kasutatakse tuntud diagnostilisi antikehi (AK). Immunoelektronmikroskoopia (IEM) korral lisatakse uuritavatele proovidele ferritiini või ensüümiga märgistatud antikehi. Nii määratakse rota- ja hepatiidiviirusi. Immunofluorestsentsmeetod(IF)
annaabi.ee 
