klaverikontserti, ühe rondo ja 2 romanssi, 2 sümfooniat, balleti "Prometheus", 43 tantsu, 40 erisugust ansamblit, umbes kakskümmend laulu ning oratooriumi "Kristus Õlimäel". Neis teostes heliseb südamliku tooni kõrval juba hingestatud toon. Tõsisema iseloomu loob instrumentaalmuusikale antud dramaatiline väljendusjõud, mis arendab huumori muusikas irooniani ja muusika seeläbi täiesti uue ilme omandab. Kurtuse traagika väljendub heroilises ja ülevas "Pateetilises sonaadis" ning keerulisi hingeseisundeid ja meeleheidet kujutavas klaverisonaadis "Largo". Ometi lõppevad need üldise rahunemisega ning elujaatava optimismiga. Nooruslikku muretust kajastavad rõõmust särav septett ja Esimene sümfoonia. Ka armastus oli üheks rikkaks inspiratsiooniallikaks. Näiteks on G. Guicciardi'le pühendatud "Kuupaistesonaat", üks suure helilooja populaarseim heliteos üldse, juhindatud just armastusest
käsitlev looming. Surm eesti kirjanduses: Surmast rääkides tuleb kasutada mingeid kontekste. Üks kontekst: religoon. See annab sõnavara, mille kaudu saab mõtet edasi arendada. Kristlik lunastuse sõnum aitab selle mõttega toime tulla. Võimalik kõneleda ideoloogia kaudu: rahvuslik ideoloogia. Nt „Tasujas“ Jaanus sureb. Kuidas seda kujutatakse? Selle näitamine on rahvusliku ideoloogia teenistusest, nt „Jaanus sureb kangelasena“. Siin surma käsitletakse ülevas ja heroilises mõttes. See surm ei ole millegi lõpp, surrakse idee eest. Seda tüüpi surma käsitlemisel on positiivne kontekst, annabe ellujäänutele jõudu juurde. Võib võrrelda nt mõne realistliku tekstiga suremise kohta. Ühelt poolt romantiline surm, teiselt poolt realistliku kirjanduse surm. Hiljem, surm kaotab heroilise aspekti. Nt kuidas surevad inimesed Vilde ja Tuglase tekstides? Selles pole midagi kangelaslikku. Inimesed surevad jälki,