32 Samas, 177. 33 Samas, 175 34 Samas, 174 Üha enam hakkas 18. sajandil tänu hernhuutlastele siin ilmuma vaimuliku sisuga ilu- ja teabekirjandust.35 Näiteks avaldasid hernhuutlaste kirjavahetus mõju kaasaegsele sentimentaalsele romaanile. Nimelt olid hernhuutlaste kirjad tugevasti moraliseerivad, kirjutajate usu- ja tundeelu paljastavad ning omapärases stiliseerivas sõnastuses, mistõttu lähenesid need mõnevõrra ka ilukirjandusele. Hernhuutlikule kirjandusele olid iseloomulikud ka autobiograafiad. Hernhuutlased innustasid ka siinseid elanikke oma elulugusid kirja panema ja neid levitama. Autobiograafiate koostamine ja kogumine aga tugevdas omakorda kogukonna identiteeti, andis tunnistust isiklikust pühitsetusest ja jumalikust ettehooldusest, pakkusid abi vagaduslaadi kujundamisel ning väljendasid kirjutajate kodanikuteadvust.36 Hernhuutlased mitte ainult ei avardanud eestlaste maailmapilti vaid tutvustati siinse
Teadaolevalt ei suutnud ükski talurahvakool seda üle elada, alustada tuli mitte vaid nullist, vaid isegi miinusmärgiga. Vene riik ei tundnud talurahva edendamise vastu praktiliselt mingisugust huvi. Kurvem oli see, et lisaks Vene riigile ei tundnud huvi ka kohalik baltisaksa aadel ja oluliselt parem ei olnud lugu ka siinse kirikuga, luteri pastoritega. Nii et kui 18. saj kooliharidus arenes – ja mingil määral ikkagi arenes, siis eelkõige tänu hernhuutlikule liikumisele. 1740. aastatel pani Volmari mõisaomanik Haller, kes oli ise hernhuutlikust liikumisest vaimustes oma mõisas eraalgatusel käima talurahva laste kooli. Eesmärgiks oli talurahva, oma pärisorjade võitmine hernhuutlusele. Ärksamad poisid korjati kokku, õpetati lugema, neist said hernhuutlikud jutlustajad, saadeti laiali seal kihelkonna piires suuresti. Aga see tegevus ei saanud kesta kuigi kaua, sest juba 1740. aa lõpus pandi hernhuutlik liikumine Vene impeeriumis põlu alla.
annaabi.ee 
