Nime andja Apollinaire ei olnud niiväga mitte Chagall'i sõber kui tema mentor, kes väsimatult talle näitusekohti organiseerida püüdis. Chagall tänas ka teda, maaliga ,,Austusavaldus Apollinaire- le" (,,Homage to Apollinaire"), kuigi sellel maalil mängib kunstniku kuidagi liiga ambitsioonikalt müstilise tundmatu auraga, kellena Apollinaire Chagalli nägi. Kompositsiooni keskel näeme Aadamat ja Evat õunaga, kaks figuuri esindatud ühena. Selle hermafrodiitse müüdi kõrval on pühendus sõprade nimede ja nelja elemendi lingvistiliste sümbolitega. Ka Chagall'i allkiri on krüpteeritud kujul, ilma täishäälikuteta. See pigem müstiline segu erinevatest salajastest doktriinidest rahuldas kahtlemata Chagall'i soovi kunsti järele, mis ühendaks mitmeid kultuure; kuid see suhtleb vaatajaga vaid sõnade abiga ja seeläbi on selle meetod lähedasem luule kui maalikunstiga.
Hermine tundub teda mõistvat ning lubab teda käsklustega edasisest ajast läbi juhtida. Samas avaldab ta, et Herminesse ära armudes peab Harry ta tapma. Hermine näitab Stepihundile head elu: viib ta pidudele, organiseerib armukese Maria, õpetab ta tantsima ning tutvustab saksofonimängija Pabloga. Stepihunt peab end isegi peaaegu õnnelikuks. Üsna pea toimub maskiball, mille jaoks on Harryt 3 nädalat ette valmistatud. Stepihunt armub seal Herminesse tema androgüünsuse ja hermafrodiitse välimuse tõttu ning nad tantsivad nõrkemiseni. Pärast maskiballi juhatatakse Stepihunt lõpuks Maagilisse Teatrisse, kus tal avaneb võimalus lasta narkootiliste ainete mõju all enda ,,mina" killustununa ringi jooksma ja erinevate tubade sisu uurima. Harry külastab masinate vs inimeste tuba, kus ta oma kunagise noorepõlve sõbraga autosid õhku laseb ja inimesi tapab. Järgmisena õpetatakse talle n-ö kabemängu enda isiksustega. Samuti
annaabi.ee 
